Puberteet

Hikaru on jõudnud oma vanusega faasi, kus vaikselt juba pubekas näpistama hakkab. See ei kajastu iga päev tema käitumises, kuid me ei oska ka kunagi ette ennustada, mis päeval tal on see "astusin-vasaku-jalaga-voodist-välja-tuju". Tänaseks saame me enam-vähem aru sellest kohe hommikul, kui talle otsa vaatame. Meie Sandriga ütleme selle kohta "eide tuju" ja "eide nägu".

Missugune see "eide nägu" ja "eide tuju" siis on? 
Eide nägu on selline üsna tüüpiline kakahäda nägu, kui teile see silme ette tuleb. Noh, et midagi nagu näpistaks kuskilt. Seda on üldiselt väga rõõmsameelse Hikaru näost kohe aru saada, kui tema meeleseisund sinna küündib.
Eide tuju on väljendunud mitmel erineval moel. Hikarul on kohati väga kaootilised tujumuutused ja vajadus pidevalt piire testida. Kiuslikult mängimine, aru saamine, et ei tohi mõnda asja teha, kuid otsa vaadates edasi tegemine, olenemata noomitustest ja seljas elamine (väga pealetükkivalt ja intensiivselt, vahel ka mängulises mõttes agressiivselt). Need on kõige tavalisemad viisid mõistmaks tema eide tuju. Kuid on olnud ka päevi (pigem hetki), kus me ei saa teda teiste koertega kokku lasta (kuigi tal on meeletu vajadus teiste koertega koos olla ja mängida, nendega koos õppida), sest ta lihtsalt kaotab oma enesevalitsuse. Üldiselt ei ole tal probleemi teiste isastega läbi saada, kuid on olnud olukordi, kus ta liiga isaseks muutub. Ühe korra on ta läinud ühe bokseriga aedikus kraaklema ning pärast seda vahejuhtumit ei saa me enam teda selle bokseriga kokku lasta, sest too bokser ei salligi isaseid. Too kraaklus leidiski aset põhjusel, et me ei teadnud siis veel, kas Hikarul on juba isase lõhn juures (ta oli siis 6-kuune) ning bokseri omanik ei uskunud, et 6-kuusel isasel Hikarul veel isase lõhn juures on, seega palus aedikusse siseneda, proovida, et ehk saavad läbi (kusjuures nad olid varem mitu korda mänginud, kui Hikaru veel väiksem oli). Hoidsin Hikarut loomulikult rihmas ning ole sa tänatud, et aiavärava juures peatusime, sest bokser lendas otsekohe aediku värava juurde, et Hikarut nuuskida ning Hikaru hüppas talle kohemaid koonu külge kinni. Kraakluse käigus kumbki viga ei saanud, ent näitasid üksteisele väga selgelt, kui isased nad mõlemad on. Tükk aega tõmbasin Hikarut bokseri küljest lahti, kuid alguses ei saanud kuidagi sellega hakkama. Bokseri omanik tiris oma koera, mina Hikarut ning ühise jõu tulemusel saime koerad lõpuks lahutatud. See on üks olukordadest, mis on ka mind väga valvsaks muutnud.
Lisaks sellele, on tal mõni päev meeletu laisklemise tuju peal. Ei viitsi end absoluutselt liigutada. Lihtsalt kerib end aknalauale kerra ning magab terve päeva maha. Ehk korraks vaatab ka aknast välja, et mis seal hoovi peal toimub. Vahepeal me tirime ta ikkagi välja ka, et hädad ära teha ja jalutada. Kutsika puhul on see päris veider, et ta kohati nii rahumeelne on, kuid eks endalgi oleneb täitsa tujust ja tahtmistest, iga päev ei saagi energiapomm olla. :)

 Eide tuju ja memmeka vahepealne nägu.

 Jäi eide tujuga magama.

Film, mida saab koos koeraga vaadata

Postitan treileri filmist, mida hiljuti koos Hikaruga vaatasime.
Sirvisin Elioni videolaenutuses filme ja sattusin filmi peale "Max", esialgu ma isegi ei mõelnud, et Hikaru seda ka jälgida võiks, kuid kui filmi käima panin, nägid mu silmad midagi väga üllatavat - Hikaru lamab aknalaual, pea apelsinipuu potile toetumas ning jälgib filmi. Ta jälgis aktiivselt kuskil pool filmi telekaekraani, lõpuks vajus magama. Kuid see on suur asi, et ta nii kaua filmilainel püsis, üldiselt ta telekat meil niimoodi ei jälgi. Seega, kui teil on rahulikum päev, mil lihtsalt niisama kodus püsite ja kuuma teed naudite, võtke oma lemmik kaissu ning pange see film peale. Mõnus ajaviide vahelduseks. :)

PS. Filme koertest on omajagu ning kaks lemmikut, mida veel koos Hikaruga olen vaadanud, on Eight Below ja Snow Dogs, sest seal on huskyd. Nende filmide ajal ta pisut jälgis küll, kuid mitte nõnda nagu Maxi. Max läks Hikarule kuidagi eriti peale :D

Ning muidugi mainimata ei saa ka jätta neid kahte filmi, mida kindlapeale soovitan, kes veel mingil põhjusel näinud ei ole: "Marley and me" & "Iron Will". "Iron Will" meeldis eelkõige seepärast, et mulle üldse väga meeldivad vanad filmid ning jäädvustused vanast ajast ning see on 1994. aasta film. Vana hõngu on seal tunda ja see istus mulle väga :) 

Hikaru ja tehnika

Juba sellest ajast saati, kui Hikaru meie ellu tuli, on tal olnud eriline trots tehnika suhtes, mida ta väljendab hetkedel, kui ta tunneb, et tehnika nii mind kui Sandrit endasse tõmbab. Ma ei saa rahumeeli kodus arvutis istuda, kui pole Hikaruga jooksmas või väga pikal jalutuskäigul käinud, et teda väsitada, sest muidu tunneb ta end kõrvalejäetuna. Seda väljendas ta varem kolmel erineval moel: kas tuli sülearvuti peale lamama, kõndis sellest lihtsalt üle, nii, et ekraan tagurpidi oli või lülitas arvuti käpaga nupu peale astudes välja. Talle meeldib puldist telekat ka kinni lülitada, kuid seda teeb ta harvem. Sülearvuti on põhiline siht, mis on vaja kuidagi välja lülitada, et mamma või papa tähelepanu jälle endale saada. Nädal tagasi hommikul lamas ta jälle mu arvutil enne kui tööle tormasin ning õhtul koju jõudes avastasin, et arvutiga on midagi jamasti. Sisse lülitades hakkas mehe hääl inglise keeles seletama, et mu arvuti on lukus. Seletab ja seletab ning ma ei saanud parooli ka sisse toksida. Olin päris hädas kuniks meenus, et Hikaru magas hommikul mu arvuti peal ning ilmselt siis läks mingitele nuppudele pihta, millele ei oleks tohtinud pihta minna. Pusisin kuskil tund aega ja lõpuks sain asja korda. Teine säärane seik meenub ajast, mil Hikaru oli paarikuune, täisbeebi alles. Üks päev, kui mina tööl olin, häiris teda, et papa Sander ainult kitarri tinistab ja temaga ei mängi. Mida see väike mürgeldaja siis ette võttis? Läks ja kergendas end pedaali peale, millega Sander rütmi tekitas. Pedaal sai mõnusalt "vihma" ja Sander pidi endale siis uue pedaali hankima :)

Illustreeriv pilt ka siia - Hikaru ja arvuti! :D

Side

Meie kutt Hikaru sai 20. novembril täpselt 7. kuu vanuseks. Vanuse poolest täitsa titt veel, kuid mõistust on tal kõvasti rohkem kui seitsme kuu jagu. Naljakas, et me oleme oma kodu ja kogu oma elu temaga alles 5 kuud jaganud, kuid minul isiklikult on tunne nagu oleksin temaga koos olnud terve oma elu. Olen väga kõvasti tema külge kasvanud oma hingega. Mul on kohati raske isegi tööl olla, ilma, et ma ei mõtleks, mis see kell juba on, tahan juba koju Hikaru juurde minna. Ta on minu jaoks justkui teraapia - olen kohati stressis või lihtsalt pea on paks otsas mõtlemisest ning koju tema juurde jõudes tunnen alati, kuidas ta mind oma energiaga taas ellu äratab ja minus tegutsemistahte tekitab. Ma olen maailmatänulik, et olen saanud endale sellise kingituse nagu seda on Hikaru. Ta õpetab mulle niivõrd palju. Mulle meenus eile õhtul, millal jõudis minuni signaal, et ma vajan oma ellu koera. See oli mitu aastat tagasi, olin 16-aastane koolimuredega plika, kellel kuhjusid pinged üle pea ja ühel hästi päikselisel talvepäeval võtsin kätte ning jalutasin Viljandi maantee loomade varjupaika. Kohale jõudes uurisin, kas tohin mõne koeraga jalutada. Vastati, et tohin, kuid mõne väiksema koeraga. Minul tekkis side aga hoopis ühe suure koeraga. Seisin tükk aega selle suure koera puuri ees ning mõtlesin endamisi, kui väga ma just temaga jalutama tahaksin minna. Lõpuks mind siis lasti selle suure hundikoeraga jalutama (ma lihtsalt ei läinud selle koera puuri eest minema). Mäletan, et sellel hundikoeral olid päikese käes täiesti kollased silmad. Tegelikult siis pruunid, kuid päikesevalguse käes tundusid väga kollased. Jalutasin temaga varjupaiga kõrval asuva järve äärde, istusin seal ühe kivi peale ja koer istus minu kõrvale. Ning ilma naljata - ma lihtsalt nutsin seal kivi peal ja kallistasin seda koera. Olin temaga väga pikalt seal järve ääres ega suutnud teda varjupaika tagasi viia. Mulle tundus, et ta sai minust nii hästi aru. Pärast seda varjupaigas käimise korda, mõistsin, et minu jaoks tähendab perekond mitte ainult ema, isa ja lapsi, vaid see tähendab ema, isa, lapsi ja koera. Koer on olend, kes teeb kodust kodu. Inimesi on väga erinevaid ning paljud ei mõtle minuga ühtviisi, kuid see on minu arusaam perekonnast. Leian, et koeraga saavad luua väga lähedase sideme vaid inimesed, kellel on selleks vastav süda. Koer on olend, keda sa mõistad südamega. Tema ei mõtle, tema tunneb. Ning sama ootab ta vastu ka oma peremehelt/perenaiselt.

 Aknalaud on saanud Hikaru lemmikuks paigaks. Seda seepärast, et sealt on väga põnev vaade õuele - akna all on tihti kassipulmad. Neid meeldib Hikarule eriti jälgida. Kassid laulavad sel ajal kõvasti ja see paneb ka Hikaru jorrama, ulguma. Ta muutub alati väga jutukaks, kui kassid akna all tegutsevad.

 Jälle aknalaual ja õue vaatamas, kõrval siis mina kui poolvääriskivide suur fänn. Mul on kodu poolvääriskive täis ja kusjuures Hikarule ei paku need absoluutselt huvi. Ta ei käi neid kunagi nuuskimas ega uudistamas. Teine lugu on aga soolalambiga. Seda võiks tunde jälgida ja selle kõrval magada :)

 Üks õhtu, kui Lilith Hikarul külas käis. Külakuhi meie voodis.

Hoidke oma lemmikut, oma hingesugulast!

Hikaru aka sisekujundaja

Enne veel, kui Hikaru meieni jõudis, googeldasin ja uurisin palju husky tõu kohta. Absoluutselt kõike, alustades iseloomust, lõpetades standarditega. 

Eesti Siberi Husky Ühingu lehelt leidsin sellise lõigu:

Üksindusahistus
Igavusest ja üksindusest ajendatuna on huskyd üsna leidlikud end ise lõbustama. Tüüpiliseks on aedikus peetavate koerte puhul kaevamine, aiaelementide lõhkumine ja lõputud katsed ahistavast aiast välja tungida. Lõhkumine on peamiseks eneseväljendusviisiks ka toas peetavatel koertel. Nad on nagu väikesed lapsed, kes tahavad teada, mis on millegi sees. Madratsist porolooni välja kiskumine on päris lõbus asi mida teha, aga põnevuse poolest on kindlasti parimaks kohaks köök, kus sahtlite ja kappide seest võib leida auhindu edukalt lahendatud mõistatuse eest, kuidas neid avada. Füüsiliselt on huskyd suhteliselt väsimatud ning seetõttu on mõistlik mõte lisaks veotrennile külastada oma koeraga ka  kuulekuskoolitajat, kes omanikule õpetaks kuidas väsitada oma Einstein’i vaimu. Mõni koer ei lõhu kodus ainult igavusest, vaid on tõsiselt mures oma peremehe lahkumise pärast. Sellist koera tuleks üksi olemisega harjutada järk-järgult ning pakkuda talle seejuures mingit alternatiivset tegevust, mis mõtted mujale viiks. Kui probleem süveneb, tuleks abi otsida kindlasti mõnelt professionaalselt koolitajalt.

- Ma võin kõigile kinnitada, et see tekst on täiesti õige. Kui Hikaru meile koju saabus, meeldis talle kõiki asju närida, kaasaarvatud meid ennast. Esialgu veetsime kogu aja koos temaga, et ta nii meie kui ka meie koduga harjuks. Kuid õige pea saabus aeg, mil pidime Sandriga siiski tööle minema ning teda pisukeseks ajaks üksinda jätma. Tollal graafik võimaldas seda, et ta võimalikult vähe üksinda oleks, sest Sander läks tööle alles kella 16ks ning mina kella 14ks. Mina naasesin töölt juba kell 19, seega ta ei pidanud kaua üksinda olema. Kuid mida jõudis see väike präänik paari-kolme tunniga korda saata, oli täiesti uskumatu. Ta hävitas ära mulle väga kallid pildialbumid, paar albumit võttis ta niimoodi ette, et albumid ise jäid terveks, kuid pildid tõmbas hammastega välja ja nüsis neid senikaua kuni ainult puru järgi. Temas lõi välja tõeline kass, ta oskas käia köögilaua peal nõnda, et ükski asi maha ei kukkunud, ta kõigest varastas selle, mis talle parasjagu huvi pakkus ning jooksis sellega voodisse, et sellega seal siis 1:0 teha. Talle tohutult meeldis lutsutada meie musta pesu, ta leidis alati mooduse, kuidas see kätte saada. Sokivargaks võib teda siiani nimetada, sest sokid on endiselt üks tema suurimaid nõrkusi. Bambuskorvid olid samuti meeletult ahvatlevad, need ta sisuliselt hävitas lõplikult ära. Veel pakkusid talle huvi tualettpaber, nuudlipakid (need krõbisevad hamba all ju nii imehästi), neljaviljahelbed, kartulid, sibulad-küüslaugud, maitseainepakid jne. Kõiksugu korvid olid samuti Hikaru jaoks mänguasjad, tema ei suutnud mõista nende otstarvet - kui need kodus olid, järelikult olid närimiseks. Väga põnevana tundus ka prügikast (mis tundub siiani nii põnev, et hüppaks kohe peadpidi sisse, kui vaid lubataks). 

Paar pilti ka siia, näitamaks, missugune šaakal see väike nunnu karvakera olla võis.

 Siis, kui padjatutikud veel nii enam-vähem terved olid ja patjade küljes püsisid :)

 Kogumas end järgmisteks pättusteks.

Mida põnevat me tavaliselt koos Hikaruga ette võtame?

Nii minu kui Sandri tööpäevad on üsnagi pikad, seega üheskoos tegevusi ette võtta saame suhteliselt harva. Üldiselt on nii, et kui Sandril on vaba päev, siis mina olen tööl ja kui minul on vaba päev, siis on Sander tööl. Seega tegeleme Hikaruga mõlemad niimoodi ära jaotatult. Ent kui see vaba päev kätte jõuab, mil me kõik koos toredalt aega saame veeta, püüame seda ikka targalt ära kasutada. Meie üks lemmikumaid tegevusi on koos rabas käimine. Hikaru armastab tohutult joosta ja looduses hullata, mille alla aedikud loomulikult ei käi, seega rabaskäik on Hikaru jaoks tõeline nauding ja rõõmurohke tegevus (pealegi nii mina kui Sander armastame samuti väga looduses viibida ja metsas jalutamas käia). Tema energiaküllus lööb rabas automaatselt välja, seal käies tundub alati, et ta on justkui väsimatu hing. Seal on ju palju põnevalt lõhnavaid asju ja mudaaugud, kus sees püherdada. Muda kuulub Hikaru jaoks väga pühade asjade sekka, mulle on senini tundunud, et muda on tema arusaama järgi spaa. Ta naudib mudas püherdamist samamoodi nagu teiste koertega mängimist. Mängida meeldib talle kõige enam endasuguste pöörastega, eriti teiste huskydega. Tal on ka oma parim sõber, kellega ta väga sageli koos aega veedab. Ka siis, kui mina ja Sander  tööl oleme, on Hikaru vahel oma parima sõbra juures, et ei peaks kodus üksinda igavlema. Parimaks sõbraks on steriliseeritud (igaks juhuks mainin, et keegi meist koerapaljundamist ei kahtlustaks) husky tüdruk Lilith, kes elab meile väga lähedal. Saime Lilithi ja tema ülitoredate omanikega tuttavaks koerteaedikus, kus nad pärast esimest kohtumist täiesti lahutamatuteks semudeks said. Lilith on pea 2-aastane ja kui nad Hikaruga tuttavaks said, oli Hikaru veel täitsa tita, kõigest 2,5-kuune. Lilith vedas teda ühest aediku otsast teise, kantseldas teda nagu omaenda kutsikat. Ma pole siiani näinud, et Hikarul mõne teise koeraga samasugune side oleks nagu Lilithiga. Nende mäng klapib lihtsalt kuidagi väga hästi. 

Sama tugevat sidet pole küll veel ühegi teise koeraga täheldanud, ent toredaid semusid on Hikarul veel. Meie üheks lemmikpaigaks, kuhu alati südamerahuga Hikaru usaldada, kui parasjagu kusagile ärasõit on, on Paasiku koertemõis. Seal on tänasel hetkel 20 huskyt ning nende ülitoredad omanikud, perenaine Renata Mõtlep ja peremees Viljar Krohv. Nende juurde usaldaksin Hikaru alati, sest ma tean, et siis on ta kindlates kätes. Renata ja Viljar teavad huskydest meeletult palju ning tänu nendele olen ka mina palju teadmisi huskyde ja üleüldse koerte kohta omandanud. Paasiku koertemõisas on Hikaru põhilisteks mängukaaslasteks kaks väga ilusat ja vahvat huskyneidu - Fia ja Elba. Tänu seal käimisele, kohtus Hikaru ka Sparkyga, kes on üks väga tubli ja ülalpeetud huskypoiss. Sparky on vist üks mu lemmikuid huskysid. Tal on minu meelest ideaalne iseloom ja käitumine. Ta ei võta kunagi maast midagi hammaste vahele, mittekunagi ei võta võõrastelt toitu (isegi, kui tegemist on kanafileega, nii uskumatu kui see ka pole) ning kunagi ei hüppa inimesele peale, ei näri, ei käitu nagu segane. Seetõttu ma ütlengi tema kohta väga ülalpeetud huskypoiss. Seda ideaalset käitumist saab Sparky puhul muuta vaid üks asi - jooksukaga emane. Sellisel juhul tuleb Sparkyl suust lausa vahtu välja. 

Lisaks poiss Sparkyle, kohtus Paasikul Hikaru veel ühe toreda huskyneiuga, kel nimeks Mona. Mona on üks kõige hellikumaid huskysid, keda ma olen senini kohanud. Ta võiks lõpmatuseni inimesi musitada ja 'kallistada'. Hikarut on Mona jaoks küll kohati liiga palju, sest Mona on ju neiu ning Hikaru tahaks hirmsasti temaga veel lähedamalt tutvuda kui ta seda senini teinud on, ent Monale see idee ei tundu kuigi hea. Ja ma nõustun Monaga! 

Pildid parima sõbra Lilithiga:

Pildid Paasiku koertemõisast, esimesel fotol paremalt esimene Fia ja paremalt teine Elba:

Semu Sparky:

Sõbrants Mona: