Hikaru on jõudnud oma vanusega faasi, kus vaikselt juba pubekas näpistama hakkab. See ei kajastu iga päev tema käitumises, kuid me ei oska ka kunagi ette ennustada, mis päeval tal on see "astusin-vasaku-jalaga-voodist-välja-tuju". Tänaseks saame me enam-vähem aru sellest kohe hommikul, kui talle otsa vaatame. Meie Sandriga ütleme selle kohta "eide tuju" ja "eide nägu".
Missugune see "eide nägu" ja "eide tuju" siis on?
Eide nägu on selline üsna tüüpiline kakahäda nägu, kui teile see silme ette tuleb. Noh, et midagi nagu näpistaks kuskilt. Seda on üldiselt väga rõõmsameelse Hikaru näost kohe aru saada, kui tema meeleseisund sinna küündib.
Eide tuju on väljendunud mitmel erineval moel. Hikarul on kohati väga kaootilised tujumuutused ja vajadus pidevalt piire testida. Kiuslikult mängimine, aru saamine, et ei tohi mõnda asja teha, kuid otsa vaadates edasi tegemine, olenemata noomitustest ja seljas elamine (väga pealetükkivalt ja intensiivselt, vahel ka mängulises mõttes agressiivselt). Need on kõige tavalisemad viisid mõistmaks tema eide tuju. Kuid on olnud ka päevi (pigem hetki), kus me ei saa teda teiste koertega kokku lasta (kuigi tal on meeletu vajadus teiste koertega koos olla ja mängida, nendega koos õppida), sest ta lihtsalt kaotab oma enesevalitsuse. Üldiselt ei ole tal probleemi teiste isastega läbi saada, kuid on olnud olukordi, kus ta liiga isaseks muutub. Ühe korra on ta läinud ühe bokseriga aedikus kraaklema ning pärast seda vahejuhtumit ei saa me enam teda selle bokseriga kokku lasta, sest too bokser ei salligi isaseid. Too kraaklus leidiski aset põhjusel, et me ei teadnud siis veel, kas Hikarul on juba isase lõhn juures (ta oli siis 6-kuune) ning bokseri omanik ei uskunud, et 6-kuusel isasel Hikarul veel isase lõhn juures on, seega palus aedikusse siseneda, proovida, et ehk saavad läbi (kusjuures nad olid varem mitu korda mänginud, kui Hikaru veel väiksem oli). Hoidsin Hikarut loomulikult rihmas ning ole sa tänatud, et aiavärava juures peatusime, sest bokser lendas otsekohe aediku värava juurde, et Hikarut nuuskida ning Hikaru hüppas talle kohemaid koonu külge kinni. Kraakluse käigus kumbki viga ei saanud, ent näitasid üksteisele väga selgelt, kui isased nad mõlemad on. Tükk aega tõmbasin Hikarut bokseri küljest lahti, kuid alguses ei saanud kuidagi sellega hakkama. Bokseri omanik tiris oma koera, mina Hikarut ning ühise jõu tulemusel saime koerad lõpuks lahutatud. See on üks olukordadest, mis on ka mind väga valvsaks muutnud.
Lisaks sellele, on tal mõni päev meeletu laisklemise tuju peal. Ei viitsi end absoluutselt liigutada. Lihtsalt kerib end aknalauale kerra ning magab terve päeva maha. Ehk korraks vaatab ka aknast välja, et mis seal hoovi peal toimub. Vahepeal me tirime ta ikkagi välja ka, et hädad ära teha ja jalutada. Kutsika puhul on see päris veider, et ta kohati nii rahumeelne on, kuid eks endalgi oleneb täitsa tujust ja tahtmistest, iga päev ei saagi energiapomm olla. :)
Eide tuju ja memmeka vahepealne nägu.
Jäi eide tujuga magama.
Missugune see "eide nägu" ja "eide tuju" siis on?
Eide nägu on selline üsna tüüpiline kakahäda nägu, kui teile see silme ette tuleb. Noh, et midagi nagu näpistaks kuskilt. Seda on üldiselt väga rõõmsameelse Hikaru näost kohe aru saada, kui tema meeleseisund sinna küündib.
Eide tuju on väljendunud mitmel erineval moel. Hikarul on kohati väga kaootilised tujumuutused ja vajadus pidevalt piire testida. Kiuslikult mängimine, aru saamine, et ei tohi mõnda asja teha, kuid otsa vaadates edasi tegemine, olenemata noomitustest ja seljas elamine (väga pealetükkivalt ja intensiivselt, vahel ka mängulises mõttes agressiivselt). Need on kõige tavalisemad viisid mõistmaks tema eide tuju. Kuid on olnud ka päevi (pigem hetki), kus me ei saa teda teiste koertega kokku lasta (kuigi tal on meeletu vajadus teiste koertega koos olla ja mängida, nendega koos õppida), sest ta lihtsalt kaotab oma enesevalitsuse. Üldiselt ei ole tal probleemi teiste isastega läbi saada, kuid on olnud olukordi, kus ta liiga isaseks muutub. Ühe korra on ta läinud ühe bokseriga aedikus kraaklema ning pärast seda vahejuhtumit ei saa me enam teda selle bokseriga kokku lasta, sest too bokser ei salligi isaseid. Too kraaklus leidiski aset põhjusel, et me ei teadnud siis veel, kas Hikarul on juba isase lõhn juures (ta oli siis 6-kuune) ning bokseri omanik ei uskunud, et 6-kuusel isasel Hikarul veel isase lõhn juures on, seega palus aedikusse siseneda, proovida, et ehk saavad läbi (kusjuures nad olid varem mitu korda mänginud, kui Hikaru veel väiksem oli). Hoidsin Hikarut loomulikult rihmas ning ole sa tänatud, et aiavärava juures peatusime, sest bokser lendas otsekohe aediku värava juurde, et Hikarut nuuskida ning Hikaru hüppas talle kohemaid koonu külge kinni. Kraakluse käigus kumbki viga ei saanud, ent näitasid üksteisele väga selgelt, kui isased nad mõlemad on. Tükk aega tõmbasin Hikarut bokseri küljest lahti, kuid alguses ei saanud kuidagi sellega hakkama. Bokseri omanik tiris oma koera, mina Hikarut ning ühise jõu tulemusel saime koerad lõpuks lahutatud. See on üks olukordadest, mis on ka mind väga valvsaks muutnud.
Lisaks sellele, on tal mõni päev meeletu laisklemise tuju peal. Ei viitsi end absoluutselt liigutada. Lihtsalt kerib end aknalauale kerra ning magab terve päeva maha. Ehk korraks vaatab ka aknast välja, et mis seal hoovi peal toimub. Vahepeal me tirime ta ikkagi välja ka, et hädad ära teha ja jalutada. Kutsika puhul on see päris veider, et ta kohati nii rahumeelne on, kuid eks endalgi oleneb täitsa tujust ja tahtmistest, iga päev ei saagi energiapomm olla. :)
No comments:
Post a Comment