Ahastus

19. detsember oli raske päev, sest ma võitlesin nii kõvasti Hikaru põiepõletikuga kui üldse minu võimuses oli. Tegin talle inimestele mõeldud põietee kangeid tõmmiseid ja need siiamaani ootavad joomist, sest Hikarule ei tundu selle ravimtee maitse kuigi meelepärane olevat. Käisin temaga terve päeva vältel iga paari-kolme tunni tagant väljas ja mulle tundub, et põie olukord on tiba paremaks muutunud. Mida tihedamini ta põit tühjendada saab, seda kergem tal ka pissida on. Märkasin, et kui ta kuskil 4-5h ei ole saanud pissil käia, siis on pissile minek lõpuks ikka väga valulik ja keeruline tema jaoks, seega olen püüdnud teda pissitada nii tihti kui vähegi võimalik. Sain meile 20. detsembriks kella 9:00ks aja Toometi kliinikusse, kus talle analüüsid tehakse ja põiepõletiku jaoks vastav ravi määratakse. Me oleme ikka üdini haiged - oleme juba peaaegu kuu aega järjest igal nädalal Hikuga mööda arste jooksnud. Loodetavasti saab kõik kontrolli alla, sest meie Sandriga oleme ausalt öelda stressist täiesti kurnatud ja omadega seesmiselt ikka totaalselt lagunenud. Seda on väga keeruline edastada, kui kurva tunda see tekitab, kui näed, et koeral on valus ja väga halb, kuid pole ka võimalik temalt seda valu ja halba enesetunnet ära võtta. Hikarul oli täna halvem päev kui eelnevad päevad, mil ainult paranemismärke täheldasime, sest täna lõi tal miski kõhu lahti, lisaks sellele ta oksendas ja kõige tipp on veel see, et tal on põiepõletik. Ta on terve päeva vältel olnud pigem loid ega eriti midagi suutnud teha, ma näen, et teda valdab nõrkus. Ta saab nii kangeid ravimeid, et need võtavad temalt igasuguse energia midagi teha, ta ei jaksa isegi mängida. Kui talle õhtust toitu serveerisin, tahtsin, et ta mulle käppa annaks ja mind kurvastas väga, kui nägin, et ta ei suutnud oma paremat käppa tõsta. Õnneks on tal söögiisu väga hea ja see rahustab mind natukenegi.

Pildid silmade ja nina olukorrast 19. detsembri seisuga:

Märgatav paranemine

15. detsembri arstilkäigust selgus, et Hikaru tervises on näha märgatavat paranemist. Dermatoloog Inessa Zaitseva eemaldas Hikarul niidid ninast, igemest ja munandist ning uuris põhjalikult, kuidas nahk on taastunud ning ütles, et olukord on palju parem, haavandid on kadunud, koorikud on veel alles. Umbes paari nädala pärast peaks nahk olema täielikult taastunud ja korras, siis on võimalik, et alandatakse ka ravimite doosi, kuid seda saab teha juhul, kui silmad samuti korras on.
Oftalmoloog Ülle Kell tegi Hikule samuti ülimalt põhjaliku läbivaatuse ja tõdes, et on veel jupp maad minna enne kui silmad täielikult taastunud on. Tänase seisuga on silmad natukene paremad kui nädal tagasi, iirise värv hakkab muutuma normaalsemaks, kuid reetina tundub olevat veidi turses, mistõttu määras ta meile ühed silmatilgad lisaks. Kuna selles arstid 100% kindlad ei ole, kuidas silmad ravimite alandamisele reageeriksid, hoiavad nad praegu mõnda aega ravimite doosi suuremana.
22. detsember peame uuesti minema dr. Ülle Kella juurde, siis selgub, kas lisarohi on midagi muutnud, paranemisprotsessi kiirendanud. Murelikuks muudab meid hetkel see, et kanged ravimid on andnud esimese tagasilöögi - Hikarul tuli põiepõletik. See on päris masendav, sest ma näen, et ta piinleb kui üritab pissida. Ma polegi aru saanud, kas see on valust või paanikast, aga ta niutsub kui pissida üritab. Esimesel katsel tal üldiselt pissida ei õnnestugi, siis tuleb ainult paar tilka suure niutsumise saatel. Alles teisel või kolmandal jalatõstmisel saab ta pissimisega normaalsel kombel hakkama. Konsulteerin kindlasti arstiga ja üritan talle võimalikult kiiresti ka selle jaoks spetsiaalse ravi saada, et sellest võimalikult kiiresti jagu saada. Põiepõletik on üsna tülikas, sest hormoonravi tõttu joob Hikaru niigi palju ja vajab tihedamat õueskäimist, kuid põiepõletik muudab selle 5x hullemaks - peame temaga iga tunni tagant väljas käima, sest need pissihood tulevad ka niimoodi, et ega ta siis kinni hoida ei suuda, tuleb lausa kõndimise pealt.
Teen ka väikese ülevaate sellest, mis ravimeid Hikaru hetkel saab: hormoonravi preparaate Prednisolon-Richter 5 mg peame andma 8 tabletti päevas; mao toetuseks anname ka probiootikumi 1 tablett päevas; Maxitrol silmatilkasid 4x päevas 1 tilk mõlemasse silma ja kõige hullem ravim on Atropine sulfate silmatilgad, mida peame andma 2x päevas 1 tilk süstlaga mõlemasse silma. Atropine silmatilgad muudavad Hikaru pupillid väga suureks, pärast selle ravikuuri alustamist polegi ta pupillid normaalsuuruses olnud, kuid arst ütles, et selle ravimi toime ongi selline. Lisaks pupillide suurusele, lõõgastavad need tilgad ka kogu ülejäänud lihaseid peapiirkonnas, mistõttu hakkab Hikaru meeletult ilastama. Tal tuleb sõna otseses mõttes ilavahtu suust välja iga kord pärast nende tilkade panemist. Lisaks rohtudele anname talle iga päev ka ohtralt Alaskalt pärit lõheõli, mille segame toidu sisse. See on kasulik ja maitseb talle väga. Suuhügieeni korras hoidmiseks (ja loomulikult hambakivi kaitseks) kasutame ka Platinum Oral clean+care 3-in-1 spreid, kuid seda manustame tavaliselt ülepäeviti ja kui Hikaru väga ärevaks muutub, siis anname talle ka üdini looduslikke Keep Cool kapsleid emotsionaalse tasakaalu toetuseks.

 Hikaru 2015 juulikuus ja 2016 detsembrikuus.

 Vahe on märgatav.

 

Vogt-Koyanagi-Harada sündroom

Hikaru on 1,5-aastane ja ta on oma lühikese eluea jooksul mitmeid kordi arstiabi vajanud. Esimest korda vajas ta seda siis kui oli kõigest 2-kuune. Perekondlikul koosviibimisel toitsid lapsed talle mureleid ning teadagi eraldavad puuviljade kivid loomadele mürgist toksiini. Hikaru hakkas oksendama, kõht oli lahti ja olemine oli loid. Kiirustasime kohemaid loomade kiirabi kliinikusse, kuhu ta paariks päevaks sisse jäeti. Ta oli tilgutite all ja sai ravimeid, õnneks lõppes kõik hästi.
Kui Hikaru 10-kuune oli, polnud ta hädasid tuppa teinud juba kuskil 5 kuud ehk peaaegu pool aastat. Ühel päeval hakkasime Sandriga vaatama, et midagi kahtlast on teoksil, sest ta pissis tuppa kõndimise pealt. Keelasime teda, kuid ta ei suutnud pissimist lõpetada. Oli näha, et ta ei teinud seda meelega. Paar päeva jälgisime, et miski ei muutu ja võtsime suuna Eliit loomakliinikusse. Võeti igasugu analüüsid ja saime teada, et tegemist on põiepõletikuga. Kirjutati antibiootikumid ning umbes nädalaga saime põiepõletikust jagu. Veidi enne aastaseks saamist ehk veidi üle kuu pärast põiepõletikku toimus veelgi kummalisi terviserikkeid. Nimelt Hikarul läks kõht lahti ning see oli verine. See oli hirmus, sest tal tuli sõna otseses mõttes ainult verd. Mis meil siis muud üle jäi, kui uuesti Eliit loomakliinikusse kiirustada. Võeti jälle igasugused analüüsid ja meile anti mingisugune suures tuubis möks, mida iga päev talle manustada. Õnneks saime ka sellest verisest kõhulahtisusest õige pea lahti ning me pole siiani päris kindlad, millest see tal tekkis.
Pool aastat hiljem ehk 2016 novembrikuu lõpus hakkasime vaatama, et Hikarul on silmadega midagi viga. Silmad olid väga vesised ja valgustundlikud. Esialgu me sellest suurt numbrit ei teinud, lihtsalt jälgisime, kas see möödub. Paljud tuttavad soovitasid ka toitu vahetada, sest kanakrõbinad pidid tihtilugu koertele allergiat tekitama ning just kanaga Orijeni Hikaru sai. Proovisime toiduvahetust, kuid ei miskit. Silmad muutusid aina vesisemaks ja järsku lisandus veel üks veider sümptom - Hikaru süsimust nina hakkas muutuma roosaks. Iga päevaga oli nina toonivõrra roosakam. Nii minu kui Sandri sisetunne hakkas juba kripeldama ja pöördusime loomade kiirabi kliiniku poole. Esimene külastus leidis aset 28. novembril. Seal ei tehtud Hikarule mitteühtegi analüüsi, lihtsalt vaadati talle peale ja öeldi, et suure tõenäosusega on tegemist mingisuguse allergiaga. Arst kirjutas meile hormooni sisaldavad silmatilgad Oftan Dexa-Chlora, mis pidavat sügelust vähendama. Öeldi, et peame läbima 10-päevase kuuri ja vaatama, kas on paremaks läinud ning öeldi, et igaljuhul peame asja edasi uurima ning pöörduma dermatoloog Svetlana Belova poole. Alustasime koheselt silmatilkade panemist ning alguses tundus, et justkui läheb paremaks, kuid 2. detsembri hommikul tundus olukord jällegi nii hull, et otsustasime mitte viivitada ning uuesti loomade kiirabisse minna. Ootasime kabinetis poolteist tundi ning lõpuks astus sisse noor arst, kes vaatas korraks Hikarule peale ja ütles, et noh, midagi ei ole ju viga, koer seisab. Mulle tundus, et tegemist on ikka päris ülbe veterinaariga, kuid kui ma üsna kõrgel hääletoonil talle seletasin, miks me sinna uuesti pöördusime, vaatas ta siiski Hikaru üle. Ka sel korral ei tehtud Hikarule mitteühtegi analüüsi, arst ütles, et hetkel ei näe ta vajadust vereanalüüsiks, sest probleem tundub olevat nii spetsiifiline, et nemad sellega kahjuks aidata ei saa ja suunasid meid edasi spetsialistide juurde.
Kuna Tiina Toomet on meie perele jätnud väga professionaalse ja sümpaatse mulje juba meie esmakordsest kohtumisest kutsikate eelkoolis, kus Hikaruga käisime, siis otsustasin just Tiina Toometi kliiniku poole pöörduda. 4. detsembril helistasin ma Tiina Toometi kliinikusse ja palusin kiiremas korras aega nii oftalmoloog Ülle Kella juurde kui ka dermatoloogi juurde. Sealne abi oli kohene, mind suunati telefonitsi edasi Tiina Toometini ja sain temaga päris pikalt vestelda Hikarust ja probleemist. Tiina Toomet ütles mulle juba telefonis, et tegu on ilmselt autoimmuunse probleemiga ja sümptomid on täpselt ühele kindlale haigusele viitavad. 8. detsembril tehti Hikarule kerge anesteesia, võeti biopsia ninast ja igemest ning määrati talle agressiivne hormoonravi nii preparaatide kui silmatilkade kujul. Et teada, millised doosid on kõige õigemad ja paremad Hikaru haiguse kiireks raviks ja et silmad võimalikult hästi taastuksid, peame käima mõnda aega dr. Ülle Kella juures iganädalases kontrollis.
Täna, 11. detsembril on Hikaru olukord juba vaikselt paranemas. Tõesti väga vaikselt, sest otseselt midagi veel näha ei ole, kuid lootust ma kaotanud ei ole ega kavatsegi seda teha. Ravi mõju pidigi näha olema alles nädal pärast ravi algust, seega ma juba ootan järgmise nädala lõppu, et mingeid paranemise märke näha! 15. detsembril on meil kordusvisiidi aeg dr. Ülle Kella juurde, kes vaatab üle, kuidas Hikaru silmad ravile on allunud ja siis saame loodetavasti ka dermatoloogiga pisut rääkida. Ilmselt peab Hikarul ka niidid välja võtma nii igemest kui ninast, kavatsen ka selle kohta uurida. Hetkel on Hikaru loid, ei taha eriti mängida, isegi tema kõige lemmikum mänguasi ei ärata teda ellu, ei ole nii aktiivne kui muidu, käime temaga väga sageli pissil (eile käisin teda pissitamas kokku 7x), ta joob meeletult palju, kuid see oli meile ka teada, et see on kõige sagedasem hormoonravi kõrvalmõju. Üleeile jõi ta ära 3x 2 liitrise kausitäie vett. Söögiisu on pigem hea ja annan talle palju rohkem süüa kui muidu, sest haigusega on ta kaotanud 5 kg ja seda on ka näha ning tunda,  ta oleks justkui kokkukuivanud, kallistades on tunda konte ja paitades selgroogu.

Panen siia ka fotosid nii sellest, mil ilmnesid esimesed haiguse sümptomid kui ka sellest, milline Hikaru praegu on.

Esimesed sümptomid novembrikuu lõpus. Silmad vesised, nina hakkas muutuma heledamaks.

 Paar päeva pärast nina heledamaks muutumist oli nina juba täiesti lihani välja katki + avastasime, et sinise silma sisse on tekkinud veretäpikesed.

 28. november loomade kiirabi kliinikus ootamas arsti.

 Loid ja tahab ainult magada.

 Päev enne Tiina Toometi kliinikusse spetsialistide juurde minekut, silm on täiesti punane.

 Haavandid nii suuümbruses kui ninal ning ka munanditel.

 Tekkis ka paistetus.

 8. detsembri õhtu, toibumas anesteesiast.

 Vasakpoolne pilt on tehtud novembrikuu alguses, parempoolne pilt on tehtud novembrikuu lõpus.

Rohkem saate lugeda Vogt Koyanagi Harada sündroomist sellelt lingilt: http://www.dogbreedinfo.com/articles/vkhsyndrome.htm