Veel kuu hiljemgi ei suuda neid ridu kirja panna... Hing on väga õrn. Ilmselt see nii jääbki. Rääkida suudame sellest juba mõlemad Sandriga, kuid siia seda kirjutada on suur eneseületus.
4. aprillil arstivisiidil jäädvustatud fotod.
Teen seda ausalt öeldes lihtsalt selleks, et ma suudaksin ükskord päriselt hüvasti jätta.
Kõik Hikaru blogi jälgijad teavad, et tegemist oli väga haige koeraga. Ma julgen öelda, et Hikaru oli oma kehas sõna otseses mõttes vangis. Tal oli nii elav ja noor hing, mis muudkui pulbitses uudishimust ja suurest tahtest maailma avastada, ringi seigelda, toitu varastada, teha pidevaid katseid emaseid koeri karata (mis kunagi läbi ei läinud), prügikastis tuuseldada, maastikelt kalaraipeid ja hallitanud toidujäänuseid otsida, et veidike maiustada. Kahjuks oli tema füüsiline keha niivõrd nõrk, et iga väiksemgi trauma ja toiduvahetus võis tema jaoks lõppeda katastroofiliselt - karm kõhulahtisus, tilgutid, uued ravimid, loomaarstid. Meie jaoks oli loomakliiniku külastus igakuine, vahel isegi iganädalane tava. Peaaegu 3 aastat järjest. Seda kõike tema väga erilise haiguse tõttu, mida küll ravimitega kontrolli all suutsime hoida, kuid välja ravida seda kahjuks polnud võimalik. Need ravimid olid samuti paraku nii karmid organismile, et immuunsüsteem praktiliselt puudus ja seetõttu tekkisid kõikvõimalikud kõrvalmõjud. Ühesõnaga nokk kinni, saba lahti olukord.
Meile oli diagnoosi saamisest peale teada, et hormoontablettide üks kõige tõsisematest kõrvalmõjudest on maksafunktsiooni langus, mistõttu lasime regulaarselt Hikarult vereanalüüsid võtta, ennetamaks halvimat ja olla teadlikud hetkelisest seisundist. Olukord oli pikalt stabiilne, maksanäitajad olid küll tõusnud, ent polnud põhjust liigseks muretsemiseks.
4. aprillil 2019 käisime Hikaruga arsti juures, kuhu läksime kontrollima põie seisundit. Ta oli taaskord saanud antibiootilist ravi kroonilise põiepõletiku tõttu ja meil oli planeeritud kordusvisiit, et anda uriiniproov ning mõtlesime, et teeme igaks juhuks ka vereproovi. Arst oli mõnda aega ära, meie ootasime kannatlikult vastuseid. Arst naases ruumi väga mureliku näoga ja ütles, et alustab heast uudisest - põiega on kõik korras ja sellepärast me hetkel muretsema ei pea. Jõudsime korraks kergendatult hingata kuniks arst mainis, et maksaga on väga halvasti. Maksanäitajad olid nii kõrged, et ei mahtunud mõõdikusse ära! Paanitsemiseks me aega ei saanud, sest arst kragistas väga intensiivselt aju ja kaasas sellesse ka meid, et lahendust leida. Panime paika edasise raviplaani ja selleks oli hormoontablettide tarvitamise võimalikult kiire lõpetamine. Paraku minimaalne lõpetamise aeg oli meie jaoks 2 nädalat, sest Hikaru oli neid saanud nii pikalt ja päeva pealt lõpetamine ei olnud võimalik. Arst mainis, et ühel hetkel võime olla olukorras, kus peame valima - kas silmad või maks. See tähendab seda, et ravimid, mida Hikaru oma haiguse tõttu sai, hoidsid ära pimedaks jäämise. Samas need tapsid järk-järgult maksa. Maksafunktsioon on aga eluliselt tähtis...
See visiit lõi meile reaalsusega vastu vahtimist ja meil ei jäänud muud üle, kui ainult parimat loota. Samas olime murest nõrkemas.
8. aprillil ehk esmaspäeval tekkis Hikarule kõhu peale kole haavataoline moodustis. Paremini ma seda nimetada ei oska, sest sellel hetkel see polnud veel päris haav ega haavand. On oluline mainida, et 2018 detsembris aeti Hikarul kõhu pealt karvad ära, et põiekivide eemaldamise operatsioon teostada. 2019 aprillikuuks oli sellest möödunud juba peaaegu 4 kuud, kuid kõht oli endiselt karvutu. Kuna Hikaru oli pikalt saanud hormoonravi, oli tal tekkinud kõhupiirkonda naha atroofia ehk maakeeli naha õhenemine ja ilma karvkatteta tuli see selgelt esile.
Arstiga konsulteerisime ja tema arvas, et see ongi atroofiast tingitud ning peaks ise tagasi tõmbama. Ilmselt sai Hikaru õues mütates mikrohaava kõhupiirkonda, sest kaitsvat karvkatet ei olnud ja sellest tekkis väike põletik. Meil ei jäänud muud üle, kui haava jälgida ja puhastada. Määrisime sellele ka Braunovidon salvi, sest sellel on antiseptiline toime ja peaks pindmisi nahakahjustusi efektiivselt ravima. Et salv ka mõjuks ja nahal püsiks, plaasterdasime kõhu ära.
9. aprilli hommikul kell 07:55 oli olukord aga hullemaks läinud. Pilt, mis avanes, oli meie jaoks tõsiselt hirmutav:
Plaastreid eemaldades saime korraliku šoki osaliseks. Läbi imeõhukese naha, mis oli justkui kile, paistis tume nekrootiline kude ning nahale õrnalt vajutades, hakkas kolletest mäda voolama. See haises tuntavalt ja Hikarul oli ääretult valus. Ta oli ülimalt kannatlik - terve haava puhastamise aja hoidis Sander tema käppasid üleval, et ta selili püsiks ning mina puhastasin füsioloogilise lahusega haavakoldeid. Ta ei teinud piuksu ka! Vot selline imetlusväärne kannatlikkus. On, mida Hikarult õppida...
Loomulikult ei ravinud me kõhuhaava oma loogika ja raviplaani järgi, vaid olime terve aja arstiga ühenduses. Saatsime arstile pilte nii õhtuti kui hommikuti.
Naha puhastamine näis olevat vajalik igal hommikul ja õhtul, seega varusime koju ohtralt sidumiseks vajaminevaid vahendeid.
Sama päeva õhtuks, kell 22:35 nägi haav välja KOHUTAV. Terve Hikaru kõht oli nekrootiline, haavast immitses ka verd:
Saatsime arstile taaskord fotod ning arsti sõnad olid järgmised (muutmata kujul): "Väga paha. Olukord on väga kriitiline. Kui see on bakteriaalne, siis võib-olla saame veel midagi teha, aga lisanduvad ravimid juurde. Kui see on vaskuliit, siis kahjuks ei ole sellega midagi teha. Aga peaks vähemalt proovima... Hetkel on tegemist kiiresti progresseeruva nahanekroosiga, mis võimalik, et seostub agressiivse bakteriga. Kui paari päevaga olukord ei parane, siis kahjuks ei ole midagi teha..."
Neid ridu lugedes... ma ei suutnud oma silmi uskuda. Hikaru arst oli pidevalt leidnud igal juhul lahendusi. Seni olid olnud ainult lahendused. Ja nüüd ütles ta, et enam ei ole midagi teha... Ma ei suutnud seda tunnistada. Praegu ma mõistan, et eitasin ega tahtnud arsti tagasisidet uskuda. Mul on väga-väga raske kirjeldada, mida veel praegugi tunnen, kui seda siia kirjutan.
Hikaru 9. aprillil kell 23:42, peale haava puhastamist ja sidumist. Kuna plaastrid ei tahtnud hästi peal püsida, panime ka sideme ümber Hikaru keha ja omakorda veel ka Sandri salli, kui oli õue minek. Krae oli sellepärast, et ilmselt kõht jubedalt sügeles ja Hikaru üritas muudkui plaastreid lahti katkuda.
10. aprillil kell 07:33 oli olukord niisugune:
Nagu näha, pole paranemisest ühtki märki... Tunnistan päris ausalt, et selleks hetkeks meil oligi juba lootus kadunud. Tundsime Sandriga mõlemad, et oleme kuradima väsinud sellest hingevalust. Hing oli haige sellest kõigest. Me andsime endast totaalse maksimumi, et oma koera aidata. Aga see pilk, kui ta otsa vaatas... ma kardan, et kui ta oleks osanud rääkida, kõlanuks midagi sellist, et ta ei jaksa enam.
11. aprill kell 21:32. Selleks ajaks oli Hikaru saanud juba kolme erinevat antibiootikumi, lisaks ka muid ravimeid.
1. Olla vaba janust ja näljast – võimaldades loomadele piisavas koguses süüa ja juua, et organismi vajadused oleksid kaetud ning tervis ja elujõud tagatud.
Loomulikult ei ravinud me kõhuhaava oma loogika ja raviplaani järgi, vaid olime terve aja arstiga ühenduses. Saatsime arstile pilte nii õhtuti kui hommikuti.
Naha puhastamine näis olevat vajalik igal hommikul ja õhtul, seega varusime koju ohtralt sidumiseks vajaminevaid vahendeid.
Sama päeva õhtuks, kell 22:35 nägi haav välja KOHUTAV. Terve Hikaru kõht oli nekrootiline, haavast immitses ka verd:
Neid ridu lugedes... ma ei suutnud oma silmi uskuda. Hikaru arst oli pidevalt leidnud igal juhul lahendusi. Seni olid olnud ainult lahendused. Ja nüüd ütles ta, et enam ei ole midagi teha... Ma ei suutnud seda tunnistada. Praegu ma mõistan, et eitasin ega tahtnud arsti tagasisidet uskuda. Mul on väga-väga raske kirjeldada, mida veel praegugi tunnen, kui seda siia kirjutan.
10. aprillil kell 07:33 oli olukord niisugune:
11. aprill kell 21:32. Selleks ajaks oli Hikaru saanud juba kolme erinevat antibiootikumi, lisaks ka muid ravimeid.
Andsime endale aru, et see ei saa nii jätkuda.
Looma 5 õigust:
1. Olla vaba janust ja näljast – võimaldades loomadele piisavas koguses süüa ja juua, et organismi vajadused oleksid kaetud ning tervis ja elujõud tagatud.
2. Olla vaba ebamugavustest – võimaldades loomadele sobiva keskkonna, peavarju ja mugava puhkeala.
3. Olla vaba valust, vigastustest ja haigustest – kasutades haigusi ennetavaid meetmeid või haigusnähtude ilmnemisel võimaldada loomadele kiire diagnoos ja sobilik ravi.
4. Vabadus loomuomasele käitumisele – võimaldades loomadele piisavalt ruumi ja vastavad (pidamis)tingimused ning võimaldades neil liigikaaslastega suhelda.
3. Olla vaba valust, vigastustest ja haigustest – kasutades haigusi ennetavaid meetmeid või haigusnähtude ilmnemisel võimaldada loomadele kiire diagnoos ja sobilik ravi.
4. Vabadus loomuomasele käitumisele – võimaldades loomadele piisavalt ruumi ja vastavad (pidamis)tingimused ning võimaldades neil liigikaaslastega suhelda.
5. Olla vaba hirmust ja kannatustest – võimaldades loomadele tingimused ja kohtlemine, mis väldivad psüühilisi kannatusi.
Me nägime, et Hikaru ei olnud vaba valust, vigastustest ja haigustest. Sellest tingituna ei olnud tal ka vabadust loomuomasele käitumisele. Kaks olulisemat punkti viiest olid täitmata.
Meil tuli vastu võtta kõige raskem otsus, mida siiani ainuõigeks peame. See oli viimane armastuse avaldus, mille saime oma parimale sõbrale ja väga tähtsale pereliikmele kinkida.
13. aprill oli see päev. Hikaru nägi suurepärane välja, tal oli hea tuju ja käitus nii nagu kõik oleks parimas korras. Eks kuidas võtta, tegelikult tema jaoks kõik oligi parimas korras, sest ta sai valust ja väga suurest vaevast lahti.
Meie viimased hetked koos on jäädvustatud Helis Hämarsalu poolt:
Põhjus, miks ma nii taktitundetult ja ebaeetiliselt Hikaru lugu ja haavafotosid jagan:
* panemaks inimesi mõtlema, kust nad endale lemmiklooma võtavad. Mitte ühegi koera puhul ei ole garantiid, et tervis on ja jääb parimasse võimalikku seisundisse. AGA! Omalt poolt saad Sa anda nii palju, et kui soovid kindlat tõusorti koera, palun osta koer kennelist, kust saad kogu info koera sugupuust. Lisaks on garanteeritud see, et paaritatud koerad on läbinud põhjaliku tervisekontrolli! Nii saad vähemalt mingisuguse kindluse, et koeral ei ole eelsoodumust geneetilisteks haigusteks ning tal ei esine varjatud terviserikkeid.
Meie ühine teekond koos Hikaruga lõppes liiga vara. Ta oli meie koju väga oodatud juba enne kui ta meie juurde jõudis. Meil tekkis ajaga kirjeldamatu vastastikune side, olime tõelised semud kolmekesi. Ta ootas meid alati koju ja meie ootasime tema juurde jõudmist. Iga koosveedetud hetk oli suure väärtusega. Meie sõbrad olid ka tema sõbrad ja Hikaru oli meie sõprade jaoks samuti väga oluline seltsiline. Hikarul olid omad kiiksud ja lemmikud, üheks neist üks suur kivi meie eelmise kodu lähedal metsatukas. Igal jalutuskäigul istus ja peesitas ta selle kivi peal. Käin selle kivi juures ikka vahel ja isegi räägin seal Hikaruga. Käin väga tihti neis kohtades, kus me ka Hikaruga käisime. Hikarul oli ka oma kapp, kus olid kõik tema asjad. Kui ta ingliks läks, siis panime ka tema joogi-ja toidukausi sinna kappi, jalutus-ja kaelarihma samuti. Selles kapis on tema lõhn. Me kumbki ei suuda seda kappi lahti teha, sest absoluutselt alati lõpeb see suure nutuga. Samas ei suuda seda kappi ka tühjaks teha. Vajame teadmist, et seal ta on... või vähemalt tema asjad.
Tean seda, et pakkusime Hikarule nii head elu kui suutsime. Tingimusteta armastuse osaliseks saime tänu temale nii meie kui ka tema tänu meile. Hikaru viis meid kokku ka paljude ägedate koerainimestega, kellega me ilmselt muidu poleks kokku puutunud. Oleme Sandriga kindlal veendumusel, et tänu Hikarule teame nüüd, kui väga me tegelikult loomi, eelkõige koeri, armastame. See on midagi nii suurt ja sügavat, et enam ilma selleta ei suudaks ega tahakski elada. Just seepärast on kindlasti tulevikus meie koju ka uus koer tulemas. Siis, kui oleme valmis.
Aitäh, Hikaru. Kõige eest. Sa oled kõige parem sõber, kes meil kunagi on olnud. Käpajälg on sügaval südames ja seda sealt enam ära ei saa.
