Vapper Sõber

Hikaru energiaküllus ja rõõm lubavad meil teha juba väga pikki jalutuskäike. Lisaks möödunud nädalavahetusele, on kogu selle nädala alguse vältel olnud võrratud ilmad, seega tahtsin eile vaadata, kuidas Hikaru füüsiline seisund lubab tal üsnagi sooja ilmaga pikka jalutust teha. Nagu olen eelnevalt maininud, ei ole me enam ammu jalutuskoormust nii aktiivse ja intensiivsena hoidnud nagu eelmisel aastal, lähtudes Hikaru kehvast terviseseisundist. Selgus, et nüüdseks on ta meie rõõmuks kohe väga usin pikalt jalutama! Üldiselt oli tempo küll rahulik, sest ma ei tahtnud teda ka pingutama panna. Samas umbkaudu paarsada meetrit sai ka jooksusammul tehtud ning Hikaru oli vägagi rahul! Kohtusime teiste koertega samuti ning ühe hurdaga said nad ka üksteist nuusutada. Hikaru muutus nii mänguliseks, see oli väga lahe. Mängulisus ja energia on temas nii suured, et kodus ta muudkui laulab ja joodeldab, veab oma mänguasju mööda elamist laiali ja nõuab süüa. Rõõm!
Nahk on tal hetkel suhteliselt samasugune, suurt muutust pole paari päevaga toimunud. Nahatoon on küll muutunud roosakaks, pole enam punane ega nii ärritunud. Haavanditest tuleb endiselt halba lõhna, kuid see pole enam nii intensiivne. Loodame uute antibiootikumide kiiremale toimele.
Tekkinud on aga uus mure - Hikul on lõua all kõva munataoline moodustis, mis tundub olevat luu küljes kinni. See pole õnneks valulik ega häiri Hikut ka siis, kui seda katsuda. Arst on sellest teadlik ning seda muna ka katsunud. Kohe kui Hikarul nahk veidi paremas seisus on, saab võtta biopsia. Hetkel ei taha arst koera torkida, sest tal on bakteriaalne nahapõletik ning igasugune torkamine võib viia bakterid organismi, mis tekitaks veelgi suuremat kahju. Biopsia on vajalik kasvaja välistamiseks, kuid mulle kui Hikaru perenaisele tekitab mõte kasvajast hirmujudinaid. See oleks meile äärmiselt laastav kui midagi kasvajalist ka ilmneks, seega pöidlad on tugevalt pihus, et see moodustis oleks kõigest trauma tagajärg. Koorem on siiski hingel, mida endaga kõikjal kaasas kanname. Kuni biopsiani peame usinalt rohtusid sööma ja nahka ravima, koos aega veetma. On plaanis minna  ka nädalavahetusel perega metsa seenele. Kui mõnel heal lugejal pole kahju jagada, siis ootame infot, millisest kandist veel leiab seeni! :)

Nahaseisund praegu:

 Haavand keele küljel:

Sügisene naeratus Hikult :)

 Lõua all asetsevat munataolist moodustist on sellel pildil eriti hästi näha:

Ravides,
Hiku pere

15% karvutu kelgukoer

Nahapõletike ravi üheks olulisemaks nüansiks on tihe haavade puhastamine ja kärnade mahaleotamine. Kuna meil pole kodus naatriumkloriidi füsioloogilist lahust, siis peame haavandeid veega puhastama. Et puhastamist lihtsustada ning bakteritel mitte vohada lasta, siis on kõige parem kiiremale paranemisele karvade mahalõikamine, et põletikuline nahk ka hingata saaks ega veega loputamise järgselt hauduma hakkaks. Just seetõttu lõikas Sander eile Hikul seljalt karvu ära ning ilmnes, et Hikul on nahk üle kogu selja haavandeid täis, sabani välja. Nahk näeb välja päris inetu, kuid nüüd saab vähemalt hingata ning seda ka paremini puhastada. On tõenäoline, et peab Hikul veel karvu pügama, et haavade paranemisele veelgi kaasa aidata. Kuna ta on saanud pikaajaliselt Prednisoloni, siis karvakasv on väga aeglane ning lükkub järgmisesse karvavahetusperioodi, ent see võib aega võtta kuni 2 aastat, mil järgmine karvavahetus toimub. Seega peame hakkama vist oma kelgukoerale talveks kampsuneid varuma :) 

Siin ka fotod Hiku seljast 24. septembri seisuga (PS! Nahk on punetav seetõttu, et olime hetk enne pildistamist kärnasid leotanud) :

Täna, 25. septembril saime Hikarule ka uued antibiootikumid, mis loodetavasti kiiremini ja hõlpsamalt panevad paranemisprotsessi käima. 

Seniks sööme aga rohtu ja püüame paraneda! 

Tervis - meie kõigi suurim vara

Meie beebi Hikaru. Foto tegi Helen Marts 2015. aasta juunis.

Meie september on möödunud lootusrikkalt. Väljas on imeline, kargete sügishommikute tervitus valmistab meile suurt rõõmu. Sügis on kaunis aeg - värvid ilmutavad end veel eriti erksalt, sest talv peaks mööduma neutraalsetes toonides. Eks näis, kuidas sel aastal, kuid meie ootame lumerohket talve nagu igal aastal. Ootame jõule, et veeta need koos. Ja mis seda ootust veel eriti suurendab, on Hikaru paranemine. Olenemata tema katkisest nahast, on ta juba päris rõõmus, mänguhimuline ja samamoodi ootusärevuses nagu meie Sandriga. Viimatine arstilkäik, mis leidis aset vähem kui nädal tagasi (18. september), andis õnneks positiivseid vastuseid. Hikaru vereanalüüs on kordades parem kui eelmisel korral (24. august tehti eelmine vereanalüüs). Ta tahab väga mängida, jookseb juba ringi, õues jalutades lausa tirib vahel, söögiisu aina kasvab (olenemata sellest, et isu on koguaeg lõputusuur olnud), kaal kisub juba veidi paljuks (27,3 kg), aga kuna meie kõige suurem eesmärk on praegu jõudsalt paraneda, siis las ta sööb terviseks. Anname talle kõike, kust ta võimalikult palju vitamiine saaks. Kuna me tablette juurde ei taha anda, siis probiootikumi alternatiivina anname talle maiuspalaks ka keefiri. Vahel lürbib seda niisamuti, vahel segame toiduga. Talle hullult maitseb keefiri. Veel maitsevad talle värske kurk, tomat, roheline salat, tatar ja palju muud. Annan talle nädalas korra ka spirulinat. Spirulina talle nii väga ei meki, kuid sööb ära küll lõpuks. Krõbuskiteks on Acana Grass-fed lamb. Need on ainsad krõbuskid, mida ta väga suure isuga nosib.

Ravimitega liigume ka tasapisi edasi, see tähendab, et Prednisolon hormoontabletti saab Hiku nüüdsest 1 tablett päevas ja 2 nädala pärast juba ainult 1 tablett üle päeva. Ehk lootus Prednisolonist täielikult vabaneda, on väga suur. 

Alljärgnevalt toon teieni ka mõned kaadrid nahaseisundist, mis on jäädvustatud täna, 23. september:

Juba veidike ilmekama pilguga Hiku :)

Hoidke oma lemmikloomi! 

Kõrvalmõjud - immuunsüsteem 0

Juba 9 kuud on eelmisest postitusest möödunud. Vahepealsel ajal on palju toimunud, mis puudutab Hikarut ja tema väga erilist haigust. Keeruline on kõike kirjeldama hakata, mis 9 kuu sees on juhtunud, seega ma keskendun sellele, mis hetkel toimub.

Alustuseks mainin ära, et ta on alates diagnoosist ehk eelmise aasta detsembrikuust saanud hormoontablette (Prednisolon Richter 5mg), et sündroomi kontrolli all hoida. Doose oleme püüdnud alandada nii madalale kui võimalik, ent korra on uus haigushoog esinenud, mistõttu olime sunnitud doosi jälle kõrgele tõstma. Õnneks järk-järgult saime doosi taas alandada ja hetkel saab Hikaru kõigest 2 tabletti päevas. Eesmärk on Prednisolonist lahti saada, seepärast anname Prednisolonile lisaks ka Neoral Cyclosporini, millel on tunduvalt vähem kõrvalmõjusid. Nimelt hormoontablettidega on oluline leida kõige madalam doos, mis hoiab haigust kontrolli all, sest vastasel juhul võivad maks ja neerud üles öelda. Meie õnn, et Hikarul on suurepärane raviarst dr. Inessa Zaitseva, kes on teda algusest peale ravinud ning teab kogu Hikaru lugu. Oleme saanud alati väga kiire reageerimise kui Hikul on kõrvalmõjudest tingitud vaevused tekkinud. Täna ma sellele keskendungi - kõrvalmõjudele. Hikaru puhul on täielikult tegemist nokk kinni-saba lahti olukorraga. Hormoonid hoiavad autoimmuunhaigust küll kontrolli all, ent Hikarul puudub immuunsus täielikult, mistõttu ta endale kõikvõimalikke tüsistusi külge on korjanud. Tal on korduvalt olnud põiepõletik, mis on otseselt tingitud hormoontablettidest. Põiepõletikud oleme antibiootikumidega välja ravinud, kuid siiani võitleme nahaprobleemidega. Algas see kõval pinnal lamamisest - Hiku küünarnukid kulusid ja läksid katki. Esialgu arst sellest suurt numbrit ei teinud ning soovitas Bephanteni küünarnukkidele peale määrida, et nad hullemaks ei läheks. Möödus kuu ja kaks, kuid ei midagi - olukord ei muutunud paremaks ning ei jäänud ka pidama, vaid nahk läks järjest rohkem katki. Sellest tingituna kirjutas arst meile antibiootilise salvi, mille retsepti alusel ostsime. Määrisime seda väga entusiastlikult ning kusjuures olukord muutus ka tiba paremaks. Tasapisi oli märgata paranemist. Kuid siis tundsime, et Hikarul on kuidagi eriti tugevalt haisev hingeõhk. Hakkasime talle värskendavat spreid suhu laskma, kui märkasime, et tal on suus haavandid. Ja kohe väga koledad kolded, millest eritus mädahaisu. Arstile tundusid need esialgu juba paranevat ning kuna suus paranevad haavad üldiselt kiiresti ja ise, siis lihtsalt jälgisime, kas need lähevad paremaks. Sellega asi muidugi ei piirdunud, sest haavandeid tekkis juurde - tagumise vasaku käpakese juurde, millest jooksis lausa verd. Puhastasime haava ja konsulteerisime arstiga ning leppisime ka uue arstiaja kokku. Kuniks... paar päeva enne arstile minekut hakkasin Hikut õhtul kallistama ja paitama. Tegime erinevaid kontaktiharjutusi ning ta oli väga lõbus ja ma tundsin juba suurt kergendust, et need haavandid teda väga ei morjenda, järelikult pole midagi hullu. Sattusin teda selja pealt sügama ning tundsin äkitsi väga tugevat mädahaisu. Kohe VÄGA tugevat. Hakkasin siis karvu laiali ajama ja vaatama, et kust see küll tuleb. Lõpuks jõudsin kohani, kust eritus mäda ja veresegu ning mu käed oli sellega üleni koos. Läksin totaalselt paanikasse ja kutsusin Sandri. Kahekesi püüdsime siis aimu saada, kui suur see ja sügav see haav on. Mina hoidsin taskulampi, Sander tohterdas. Lõikasime haava ümbrusest karvu ära ning puhastasime seda veega, määrisime Braunovidoni. Kõige tipp oli veel see, et Hikaru hakkas tagumisi käppasid lonkama. Paari päeva möödudes kujunes lonkamisest lohistamine, seega tormasime kohemaid neuroloogi, dr. Ranno Viitmaa juurde EriVet kliinikusse. Õnneks oli Hiku vahepeal tagumised käpad taas liikuma saanud. Dr. Viitmaa tegi Hikaruga kõikvõimalikke liikumisharjutusi, et aru saada, millest see anomaalia küll tingitud võis olla. Kõhuõõne röntgenuuringus ilmnes hepatomegaalia ehk suurenenud maks, mis oli meile ka teada (hormoontablettide puhul tavaline kõrvalmõju). Selgus ka, et paremal põlveliigesel on kergekujuline ebastabiilsus. Arstiga jäi kokkulepe, et kui Hikul taaskord liikumisel taolised probleemid esinevad, püüame need koheselt videomaterjali näol jäädvustada, siis on lihtsam hiljem olulisi nüansse märgata. Kuna praegu oli Hikul liikumine ise taastunud, siis ei hakanud ka mingeid lisauuringuid ja ravimeid määrama.

Viimaks jõudis kätte ka dermatoloogi aeg, Hiku raviarst dr. Zaitseva võttis koeproovid haavanditest, tegi kõhukoopa ultraheliuuringu ja vereanalüüsi. Koeproovid saadeti Saksamaale laborisse, vastused tulid mõned päevad hiljem. Selgus, et Hikarul on sapipõies sadet, mille saab spetsiaalse toidukuuriga kontrolli alla. Maks ja maksa näitajad on suurenenud, mis ei tulnud meile üllatusena. Haavandid suus, käpal, kõhul ja seljal on tingitud bakteriaalsest nahapõletikust, seega raviks järjekordne antibiootikum. Nüüd me siin sööme muudkui rohtu ja tasapisi paraneme. Küünarnukid näevad juba kõvasti paremad välja, käpal olev haav on samuti juba ilus, kuid suus ja seljal olevad haavandid alles paranevad, tundub, et nendega läheb veidi rohkem aega.

 Haavad täna, 03.09.2017:

 Hikaru rohuhunnik.

 Haavad alguses (augusti keskpaik 2017):
Küünarnukk

 Kõht

 Igemetel

 Haav pärast koeproovi andmist ja arstilkäiku:

 Seljal olev haav, kui selle avastasime:

 Igemehaav alguses:

Hiku on praeguseks juba kõvasti aktiivsem ja viitsib isegi mängida. Jalutada meeldib ka juba  rohkem. Söögiisu on kohe väga-väga hea, seega kõik märgid viitavad hetkel sellele, et läheb justkui paremuse suunas :)