Juba 9 kuud on eelmisest postitusest möödunud. Vahepealsel ajal on palju toimunud, mis puudutab Hikarut ja tema väga erilist haigust. Keeruline on kõike kirjeldama hakata, mis 9 kuu sees on juhtunud, seega ma keskendun sellele, mis hetkel toimub.
Alustuseks mainin ära, et ta on alates diagnoosist ehk eelmise aasta detsembrikuust saanud hormoontablette (Prednisolon Richter 5mg), et sündroomi kontrolli all hoida. Doose oleme püüdnud alandada nii madalale kui võimalik, ent korra on uus haigushoog esinenud, mistõttu olime sunnitud doosi jälle kõrgele tõstma. Õnneks järk-järgult saime doosi taas alandada ja hetkel saab Hikaru kõigest 2 tabletti päevas. Eesmärk on Prednisolonist lahti saada, seepärast anname Prednisolonile lisaks ka Neoral Cyclosporini, millel on tunduvalt vähem kõrvalmõjusid. Nimelt hormoontablettidega on oluline leida kõige madalam doos, mis hoiab haigust kontrolli all, sest vastasel juhul võivad maks ja neerud üles öelda. Meie õnn, et Hikarul on suurepärane raviarst dr. Inessa Zaitseva, kes on teda algusest peale ravinud ning teab kogu Hikaru lugu. Oleme saanud alati väga kiire reageerimise kui Hikul on kõrvalmõjudest tingitud vaevused tekkinud. Täna ma sellele keskendungi - kõrvalmõjudele. Hikaru puhul on täielikult tegemist nokk kinni-saba lahti olukorraga. Hormoonid hoiavad autoimmuunhaigust küll kontrolli all, ent Hikarul puudub immuunsus täielikult, mistõttu ta endale kõikvõimalikke tüsistusi külge on korjanud. Tal on korduvalt olnud põiepõletik, mis on otseselt tingitud hormoontablettidest. Põiepõletikud oleme antibiootikumidega välja ravinud, kuid siiani võitleme nahaprobleemidega. Algas see kõval pinnal lamamisest - Hiku küünarnukid kulusid ja läksid katki. Esialgu arst sellest suurt numbrit ei teinud ning soovitas Bephanteni küünarnukkidele peale määrida, et nad hullemaks ei läheks. Möödus kuu ja kaks, kuid ei midagi - olukord ei muutunud paremaks ning ei jäänud ka pidama, vaid nahk läks järjest rohkem katki. Sellest tingituna kirjutas arst meile antibiootilise salvi, mille retsepti alusel ostsime. Määrisime seda väga entusiastlikult ning kusjuures olukord muutus ka tiba paremaks. Tasapisi oli märgata paranemist. Kuid siis tundsime, et Hikarul on kuidagi eriti tugevalt haisev hingeõhk. Hakkasime talle värskendavat spreid suhu laskma, kui märkasime, et tal on suus haavandid. Ja kohe väga koledad kolded, millest eritus mädahaisu. Arstile tundusid need esialgu juba paranevat ning kuna suus paranevad haavad üldiselt kiiresti ja ise, siis lihtsalt jälgisime, kas need lähevad paremaks. Sellega asi muidugi ei piirdunud, sest haavandeid tekkis juurde - tagumise vasaku käpakese juurde, millest jooksis lausa verd. Puhastasime haava ja konsulteerisime arstiga ning leppisime ka uue arstiaja kokku. Kuniks... paar päeva enne arstile minekut hakkasin Hikut õhtul kallistama ja paitama. Tegime erinevaid kontaktiharjutusi ning ta oli väga lõbus ja ma tundsin juba suurt kergendust, et need haavandid teda väga ei morjenda, järelikult pole midagi hullu. Sattusin teda selja pealt sügama ning tundsin äkitsi väga tugevat mädahaisu. Kohe VÄGA tugevat. Hakkasin siis karvu laiali ajama ja vaatama, et kust see küll tuleb. Lõpuks jõudsin kohani, kust eritus mäda ja veresegu ning mu käed oli sellega üleni koos. Läksin totaalselt paanikasse ja kutsusin Sandri. Kahekesi püüdsime siis aimu saada, kui suur see ja sügav see haav on. Mina hoidsin taskulampi, Sander tohterdas. Lõikasime haava ümbrusest karvu ära ning puhastasime seda veega, määrisime Braunovidoni. Kõige tipp oli veel see, et Hikaru hakkas tagumisi käppasid lonkama. Paari päeva möödudes kujunes lonkamisest lohistamine, seega tormasime kohemaid neuroloogi, dr. Ranno Viitmaa juurde EriVet kliinikusse. Õnneks oli Hiku vahepeal tagumised käpad taas liikuma saanud. Dr. Viitmaa tegi Hikaruga kõikvõimalikke liikumisharjutusi, et aru saada, millest see anomaalia küll tingitud võis olla. Kõhuõõne röntgenuuringus ilmnes hepatomegaalia ehk suurenenud maks, mis oli meile ka teada (hormoontablettide puhul tavaline kõrvalmõju). Selgus ka, et paremal põlveliigesel on kergekujuline ebastabiilsus. Arstiga jäi kokkulepe, et kui Hikul taaskord liikumisel taolised probleemid esinevad, püüame need koheselt videomaterjali näol jäädvustada, siis on lihtsam hiljem olulisi nüansse märgata. Kuna praegu oli Hikul liikumine ise taastunud, siis ei hakanud ka mingeid lisauuringuid ja ravimeid määrama.
Viimaks jõudis kätte ka dermatoloogi aeg, Hiku raviarst dr. Zaitseva võttis koeproovid haavanditest, tegi kõhukoopa ultraheliuuringu ja vereanalüüsi. Koeproovid saadeti Saksamaale laborisse, vastused tulid mõned päevad hiljem. Selgus, et Hikarul on sapipõies sadet, mille saab spetsiaalse toidukuuriga kontrolli alla. Maks ja maksa näitajad on suurenenud, mis ei tulnud meile üllatusena. Haavandid suus, käpal, kõhul ja seljal on tingitud bakteriaalsest nahapõletikust, seega raviks järjekordne antibiootikum. Nüüd me siin sööme muudkui rohtu ja tasapisi paraneme. Küünarnukid näevad juba kõvasti paremad välja, käpal olev haav on samuti juba ilus, kuid suus ja seljal olevad haavandid alles paranevad, tundub, et nendega läheb veidi rohkem aega.
Haavad täna, 03.09.2017:
Hikaru rohuhunnik.
Haavad alguses (augusti keskpaik 2017):
Küünarnukk
Kõht
Igemetel
Haav pärast koeproovi andmist ja arstilkäiku:
Seljal olev haav, kui selle avastasime:
Igemehaav alguses:
Hiku on praeguseks juba kõvasti aktiivsem ja viitsib isegi mängida. Jalutada meeldib ka juba rohkem. Söögiisu on kohe väga-väga hea, seega kõik märgid viitavad hetkel sellele, et läheb justkui paremuse suunas :)
Alustuseks mainin ära, et ta on alates diagnoosist ehk eelmise aasta detsembrikuust saanud hormoontablette (Prednisolon Richter 5mg), et sündroomi kontrolli all hoida. Doose oleme püüdnud alandada nii madalale kui võimalik, ent korra on uus haigushoog esinenud, mistõttu olime sunnitud doosi jälle kõrgele tõstma. Õnneks järk-järgult saime doosi taas alandada ja hetkel saab Hikaru kõigest 2 tabletti päevas. Eesmärk on Prednisolonist lahti saada, seepärast anname Prednisolonile lisaks ka Neoral Cyclosporini, millel on tunduvalt vähem kõrvalmõjusid. Nimelt hormoontablettidega on oluline leida kõige madalam doos, mis hoiab haigust kontrolli all, sest vastasel juhul võivad maks ja neerud üles öelda. Meie õnn, et Hikarul on suurepärane raviarst dr. Inessa Zaitseva, kes on teda algusest peale ravinud ning teab kogu Hikaru lugu. Oleme saanud alati väga kiire reageerimise kui Hikul on kõrvalmõjudest tingitud vaevused tekkinud. Täna ma sellele keskendungi - kõrvalmõjudele. Hikaru puhul on täielikult tegemist nokk kinni-saba lahti olukorraga. Hormoonid hoiavad autoimmuunhaigust küll kontrolli all, ent Hikarul puudub immuunsus täielikult, mistõttu ta endale kõikvõimalikke tüsistusi külge on korjanud. Tal on korduvalt olnud põiepõletik, mis on otseselt tingitud hormoontablettidest. Põiepõletikud oleme antibiootikumidega välja ravinud, kuid siiani võitleme nahaprobleemidega. Algas see kõval pinnal lamamisest - Hiku küünarnukid kulusid ja läksid katki. Esialgu arst sellest suurt numbrit ei teinud ning soovitas Bephanteni küünarnukkidele peale määrida, et nad hullemaks ei läheks. Möödus kuu ja kaks, kuid ei midagi - olukord ei muutunud paremaks ning ei jäänud ka pidama, vaid nahk läks järjest rohkem katki. Sellest tingituna kirjutas arst meile antibiootilise salvi, mille retsepti alusel ostsime. Määrisime seda väga entusiastlikult ning kusjuures olukord muutus ka tiba paremaks. Tasapisi oli märgata paranemist. Kuid siis tundsime, et Hikarul on kuidagi eriti tugevalt haisev hingeõhk. Hakkasime talle värskendavat spreid suhu laskma, kui märkasime, et tal on suus haavandid. Ja kohe väga koledad kolded, millest eritus mädahaisu. Arstile tundusid need esialgu juba paranevat ning kuna suus paranevad haavad üldiselt kiiresti ja ise, siis lihtsalt jälgisime, kas need lähevad paremaks. Sellega asi muidugi ei piirdunud, sest haavandeid tekkis juurde - tagumise vasaku käpakese juurde, millest jooksis lausa verd. Puhastasime haava ja konsulteerisime arstiga ning leppisime ka uue arstiaja kokku. Kuniks... paar päeva enne arstile minekut hakkasin Hikut õhtul kallistama ja paitama. Tegime erinevaid kontaktiharjutusi ning ta oli väga lõbus ja ma tundsin juba suurt kergendust, et need haavandid teda väga ei morjenda, järelikult pole midagi hullu. Sattusin teda selja pealt sügama ning tundsin äkitsi väga tugevat mädahaisu. Kohe VÄGA tugevat. Hakkasin siis karvu laiali ajama ja vaatama, et kust see küll tuleb. Lõpuks jõudsin kohani, kust eritus mäda ja veresegu ning mu käed oli sellega üleni koos. Läksin totaalselt paanikasse ja kutsusin Sandri. Kahekesi püüdsime siis aimu saada, kui suur see ja sügav see haav on. Mina hoidsin taskulampi, Sander tohterdas. Lõikasime haava ümbrusest karvu ära ning puhastasime seda veega, määrisime Braunovidoni. Kõige tipp oli veel see, et Hikaru hakkas tagumisi käppasid lonkama. Paari päeva möödudes kujunes lonkamisest lohistamine, seega tormasime kohemaid neuroloogi, dr. Ranno Viitmaa juurde EriVet kliinikusse. Õnneks oli Hiku vahepeal tagumised käpad taas liikuma saanud. Dr. Viitmaa tegi Hikaruga kõikvõimalikke liikumisharjutusi, et aru saada, millest see anomaalia küll tingitud võis olla. Kõhuõõne röntgenuuringus ilmnes hepatomegaalia ehk suurenenud maks, mis oli meile ka teada (hormoontablettide puhul tavaline kõrvalmõju). Selgus ka, et paremal põlveliigesel on kergekujuline ebastabiilsus. Arstiga jäi kokkulepe, et kui Hikul taaskord liikumisel taolised probleemid esinevad, püüame need koheselt videomaterjali näol jäädvustada, siis on lihtsam hiljem olulisi nüansse märgata. Kuna praegu oli Hikul liikumine ise taastunud, siis ei hakanud ka mingeid lisauuringuid ja ravimeid määrama.
Viimaks jõudis kätte ka dermatoloogi aeg, Hiku raviarst dr. Zaitseva võttis koeproovid haavanditest, tegi kõhukoopa ultraheliuuringu ja vereanalüüsi. Koeproovid saadeti Saksamaale laborisse, vastused tulid mõned päevad hiljem. Selgus, et Hikarul on sapipõies sadet, mille saab spetsiaalse toidukuuriga kontrolli alla. Maks ja maksa näitajad on suurenenud, mis ei tulnud meile üllatusena. Haavandid suus, käpal, kõhul ja seljal on tingitud bakteriaalsest nahapõletikust, seega raviks järjekordne antibiootikum. Nüüd me siin sööme muudkui rohtu ja tasapisi paraneme. Küünarnukid näevad juba kõvasti paremad välja, käpal olev haav on samuti juba ilus, kuid suus ja seljal olevad haavandid alles paranevad, tundub, et nendega läheb veidi rohkem aega.
Küünarnukk
No comments:
Post a Comment