19. detsember oli raske päev, sest ma võitlesin nii kõvasti Hikaru põiepõletikuga kui üldse minu võimuses oli. Tegin talle inimestele mõeldud põietee kangeid tõmmiseid ja need siiamaani ootavad joomist, sest Hikarule ei tundu selle ravimtee maitse kuigi meelepärane olevat. Käisin temaga terve päeva vältel iga paari-kolme tunni tagant väljas ja mulle tundub, et põie olukord on tiba paremaks muutunud. Mida tihedamini ta põit tühjendada saab, seda kergem tal ka pissida on. Märkasin, et kui ta kuskil 4-5h ei ole saanud pissil käia, siis on pissile minek lõpuks ikka väga valulik ja keeruline tema jaoks, seega olen püüdnud teda pissitada nii tihti kui vähegi võimalik. Sain meile 20. detsembriks kella 9:00ks aja Toometi kliinikusse, kus talle analüüsid tehakse ja põiepõletiku jaoks vastav ravi määratakse. Me oleme ikka üdini haiged - oleme juba peaaegu kuu aega järjest igal nädalal Hikuga mööda arste jooksnud. Loodetavasti saab kõik kontrolli alla, sest meie Sandriga oleme ausalt öelda stressist täiesti kurnatud ja omadega seesmiselt ikka totaalselt lagunenud. Seda on väga keeruline edastada, kui kurva tunda see tekitab, kui näed, et koeral on valus ja väga halb, kuid pole ka võimalik temalt seda valu ja halba enesetunnet ära võtta. Hikarul oli täna halvem päev kui eelnevad päevad, mil ainult paranemismärke täheldasime, sest täna lõi tal miski kõhu lahti, lisaks sellele ta oksendas ja kõige tipp on veel see, et tal on põiepõletik. Ta on terve päeva vältel olnud pigem loid ega eriti midagi suutnud teha, ma näen, et teda valdab nõrkus. Ta saab nii kangeid ravimeid, et need võtavad temalt igasuguse energia midagi teha, ta ei jaksa isegi mängida. Kui talle õhtust toitu serveerisin, tahtsin, et ta mulle käppa annaks ja mind kurvastas väga, kui nägin, et ta ei suutnud oma paremat käppa tõsta. Õnneks on tal söögiisu väga hea ja see rahustab mind natukenegi.
Pildid silmade ja nina olukorrast 19. detsembri seisuga:
No comments:
Post a Comment