Hikaru on 1,5-aastane ja ta on oma lühikese eluea jooksul mitmeid kordi arstiabi vajanud. Esimest korda vajas ta seda siis kui oli kõigest 2-kuune. Perekondlikul koosviibimisel toitsid lapsed talle mureleid ning teadagi eraldavad puuviljade kivid loomadele mürgist toksiini. Hikaru hakkas oksendama, kõht oli lahti ja olemine oli loid. Kiirustasime kohemaid loomade kiirabi kliinikusse, kuhu ta paariks päevaks sisse jäeti. Ta oli tilgutite all ja sai ravimeid, õnneks lõppes kõik hästi.
Kui Hikaru 10-kuune oli, polnud ta hädasid tuppa teinud juba kuskil 5 kuud ehk peaaegu pool aastat. Ühel päeval hakkasime Sandriga vaatama, et midagi kahtlast on teoksil, sest ta pissis tuppa kõndimise pealt. Keelasime teda, kuid ta ei suutnud pissimist lõpetada. Oli näha, et ta ei teinud seda meelega. Paar päeva jälgisime, et miski ei muutu ja võtsime suuna Eliit loomakliinikusse. Võeti igasugu analüüsid ja saime teada, et tegemist on põiepõletikuga. Kirjutati antibiootikumid ning umbes nädalaga saime põiepõletikust jagu. Veidi enne aastaseks saamist ehk veidi üle kuu pärast põiepõletikku toimus veelgi kummalisi terviserikkeid. Nimelt Hikarul läks kõht lahti ning see oli verine. See oli hirmus, sest tal tuli sõna otseses mõttes ainult verd. Mis meil siis muud üle jäi, kui uuesti Eliit loomakliinikusse kiirustada. Võeti jälle igasugused analüüsid ja meile anti mingisugune suures tuubis möks, mida iga päev talle manustada. Õnneks saime ka sellest verisest kõhulahtisusest õige pea lahti ning me pole siiani päris kindlad, millest see tal tekkis.
Pool aastat hiljem ehk 2016 novembrikuu lõpus hakkasime vaatama, et Hikarul on silmadega midagi viga. Silmad olid väga vesised ja valgustundlikud. Esialgu me sellest suurt numbrit ei teinud, lihtsalt jälgisime, kas see möödub. Paljud tuttavad soovitasid ka toitu vahetada, sest kanakrõbinad pidid tihtilugu koertele allergiat tekitama ning just kanaga Orijeni Hikaru sai. Proovisime toiduvahetust, kuid ei miskit. Silmad muutusid aina vesisemaks ja järsku lisandus veel üks veider sümptom - Hikaru süsimust nina hakkas muutuma roosaks. Iga päevaga oli nina toonivõrra roosakam. Nii minu kui Sandri sisetunne hakkas juba kripeldama ja pöördusime loomade kiirabi kliiniku poole. Esimene külastus leidis aset 28. novembril. Seal ei tehtud Hikarule mitteühtegi analüüsi, lihtsalt vaadati talle peale ja öeldi, et suure tõenäosusega on tegemist mingisuguse allergiaga. Arst kirjutas meile hormooni sisaldavad silmatilgad Oftan Dexa-Chlora, mis pidavat sügelust vähendama. Öeldi, et peame läbima 10-päevase kuuri ja vaatama, kas on paremaks läinud ning öeldi, et igaljuhul peame asja edasi uurima ning pöörduma dermatoloog Svetlana Belova poole. Alustasime koheselt silmatilkade panemist ning alguses tundus, et justkui läheb paremaks, kuid 2. detsembri hommikul tundus olukord jällegi nii hull, et otsustasime mitte viivitada ning uuesti loomade kiirabisse minna. Ootasime kabinetis poolteist tundi ning lõpuks astus sisse noor arst, kes vaatas korraks Hikarule peale ja ütles, et noh, midagi ei ole ju viga, koer seisab. Mulle tundus, et tegemist on ikka päris ülbe veterinaariga, kuid kui ma üsna kõrgel hääletoonil talle seletasin, miks me sinna uuesti pöördusime, vaatas ta siiski Hikaru üle. Ka sel korral ei tehtud Hikarule mitteühtegi analüüsi, arst ütles, et hetkel ei näe ta vajadust vereanalüüsiks, sest probleem tundub olevat nii spetsiifiline, et nemad sellega kahjuks aidata ei saa ja suunasid meid edasi spetsialistide juurde.
Kuna Tiina Toomet on meie perele jätnud väga professionaalse ja sümpaatse mulje juba meie esmakordsest kohtumisest kutsikate eelkoolis, kus Hikaruga käisime, siis otsustasin just Tiina Toometi kliiniku poole pöörduda. 4. detsembril helistasin ma Tiina Toometi kliinikusse ja palusin kiiremas korras aega nii oftalmoloog Ülle Kella juurde kui ka dermatoloogi juurde. Sealne abi oli kohene, mind suunati telefonitsi edasi Tiina Toometini ja sain temaga päris pikalt vestelda Hikarust ja probleemist. Tiina Toomet ütles mulle juba telefonis, et tegu on ilmselt autoimmuunse probleemiga ja sümptomid on täpselt ühele kindlale haigusele viitavad. 8. detsembril tehti Hikarule kerge anesteesia, võeti biopsia ninast ja igemest ning määrati talle agressiivne hormoonravi nii preparaatide kui silmatilkade kujul. Et teada, millised doosid on kõige õigemad ja paremad Hikaru haiguse kiireks raviks ja et silmad võimalikult hästi taastuksid, peame käima mõnda aega dr. Ülle Kella juures iganädalases kontrollis.
Täna, 11. detsembril on Hikaru olukord juba vaikselt paranemas. Tõesti väga vaikselt, sest otseselt midagi veel näha ei ole, kuid lootust ma kaotanud ei ole ega kavatsegi seda teha. Ravi mõju pidigi näha olema alles nädal pärast ravi algust, seega ma juba ootan järgmise nädala lõppu, et mingeid paranemise märke näha! 15. detsembril on meil kordusvisiidi aeg dr. Ülle Kella juurde, kes vaatab üle, kuidas Hikaru silmad ravile on allunud ja siis saame loodetavasti ka dermatoloogiga pisut rääkida. Ilmselt peab Hikarul ka niidid välja võtma nii igemest kui ninast, kavatsen ka selle kohta uurida. Hetkel on Hikaru loid, ei taha eriti mängida, isegi tema kõige lemmikum mänguasi ei ärata teda ellu, ei ole nii aktiivne kui muidu, käime temaga väga sageli pissil (eile käisin teda pissitamas kokku 7x), ta joob meeletult palju, kuid see oli meile ka teada, et see on kõige sagedasem hormoonravi kõrvalmõju. Üleeile jõi ta ära 3x 2 liitrise kausitäie vett. Söögiisu on pigem hea ja annan talle palju rohkem süüa kui muidu, sest haigusega on ta kaotanud 5 kg ja seda on ka näha ning tunda, ta oleks justkui kokkukuivanud, kallistades on tunda konte ja paitades selgroogu.
Panen siia ka fotosid nii sellest, mil ilmnesid esimesed haiguse sümptomid kui ka sellest, milline Hikaru praegu on.
Esimesed sümptomid novembrikuu lõpus. Silmad vesised, nina hakkas muutuma heledamaks.
Paar päeva pärast nina heledamaks muutumist oli nina juba täiesti lihani välja katki + avastasime, et sinise silma sisse on tekkinud veretäpikesed.
28. november loomade kiirabi kliinikus ootamas arsti.
Loid ja tahab ainult magada.
Päev enne Tiina Toometi kliinikusse spetsialistide juurde minekut, silm on täiesti punane.
Haavandid nii suuümbruses kui ninal ning ka munanditel.
Tekkis ka paistetus.
8. detsembri õhtu, toibumas anesteesiast.
Vasakpoolne pilt on tehtud novembrikuu alguses, parempoolne pilt on tehtud novembrikuu lõpus.
Rohkem saate lugeda Vogt Koyanagi Harada sündroomist sellelt lingilt: http://www.dogbreedinfo.com/articles/vkhsyndrome.htm


















Ta jõi ühes päevas ära 6 liitrit vett? Isegi 80kg kaaluvale inimesele on see eluohtlikult suur kogus ühe ööpäeva kohta. Palun öelge, et see on teil kirjaviga!
ReplyDeleteKoerad joovadki u 100ml 1kg kehamassi kohta päevas..tavaolekus.. ja kui 7korda pissida siis vast pole midagi elu ohtlikku selles koguses :-)
ReplyDelete