Iga päevaga on jõulud üha lähemal. Inimesi, kellele ei meeldi jõulud, on palju, kuid meie pere on suures jõuluootuses. Kõige olulisem põhjus sel aastal, on see, et meie perepea Sander saab kaitseväest koju sõduripuhkusele ja me saame siis kogu perega koos aega veeta! Jõulud on alati minu jaoks märgilise tähendusega olnud, sest see on ainus aeg aastas, mil näen kogu oma perekonda. Jõulukinke me ei tee, kuid lihtsalt koosolemise rõõm on niivõrd suur. See on aeg, mil saab lihtsalt olla ja suhelda lähedastega silmast silma, keda muidu väga harva näeb. Pühade ajal on muidugi toidulaud samuti rikkalikum kui muidu, saab kõike head-paremat. Seetõttu oli mul ka väga hea meel, kui ühel hommikul aknast välja vaadates nägin, et kogu maa oli katnud valge lumevaip. Nii rohke lumi tekitab jõulumeeleolu. Meie peres on juba teist aastat tegelane, kes lume saabudes kohe erilise jõulutunde tekitab, sest lume nägemine tekitab temas lausa pöörase rõõmutunde - Hikaru. Kui selle aasta esimesel lumepäeva hommikul õue läksime, oli tema rõõm lihtsalt nii suur ja siiras, et ma ei saanudki temaga õuest tuppa. Muudkui mängisime lumes ja ma tõesti imetlesin seda, kuidas keegi nii siiralt saab sellisest asjast rõõmu tunda. Ta muudkui tegi oma hulluringe ümber minu, üritas kogu lund ära süüa, mis maas oli, püherdas lumes, jooksis täiest rõõmust kõige sügavamatesse lumehunnikutesse. Inimesed, kel pole koera, ei oska ettegi kujutada, mis tunne see on, kui näed oma koera nii õnnelikuna. Võimas!
Sirvisin pildialbumeid ja tekkis soov jagada kaadreid, mille oleme sel sügisel ja talvel jäädvustanud. Sügis on samuti imeilus, kogu see värvidemäng... Ja nagu pikaajalisemad lugejad teavad, on meie pere suured rabaarmastajad, seega sügisesed kaadrid on enamjaolt tehtud rabas.
No comments:
Post a Comment