Kuidas Hikaru minu ja Sandrini jõudis?
Meieni jõudmine oli päris naljakas ja pikk protsess. Me mõlgutasime Sandriga koos üsna kaua mõtteid, et tahame lemmiklooma. Küll aga, ei mõelnud me esialgu absoluutselt koera peale, rääkimata nii aktiivsest tõust kui seda on husky. Esialgne mõte oli võtta kass, sest Sander rääkis mulle pidevalt, et tema on rohkem kassiinimene. Kuid kassidega kaasnesid mitmed agad, millest kõige suuremaks osutus see, et minul on kasside suhtes väiksemat sorti foobia. Küll väike foobia, ent siiski foobia, mis mind kimbutab. Mul oli kunagi kass, kui elasin vanemate juures, kes sai kunagi minu suure mangumise peale võetud ning loomulikult ma armastasin seda kassi. Kassi nimi oli Samantha. Kuid see kass muutus pärast steriliseerimist täiesti metsikuks ja agressiivseks. Öösiti pidas aknalaudadel jahti läbi akende. Kõik putukad ja nende taolised, kes teiselpool akent ringi sibasid, oli kangesti vaja kätte saada, kuid nende kätte mittesaamine ajas Samantha nii käima ja pöördesse, et ta hakkas ühe toa aknalaualt teise toa aknalauale jooksma ja nii järjepidevalt. Ühel ööl läks nii õnnetult, et magades juhtus mu käsi üle voodi ääre rippuma, käelaba pooleldi põrandal ning Samantha arvas, et tegemist on mõne elukaga, kes on vaja maha murda ning hüppas mulle kätte kinni. Ehmatasin end ärkvele ning kass oli mind selle aja peale juba nii läbi rünnanud, et olin üleni verine. Pärast seda rünnakut, kruttis Samantha niimoodi ära, et külalisi me enam ei julgenud kutsuda. Ning üsna pea, lõppes meie sõprus Samanthaga. Ta läks me tuttavate juurde Saaremaale õuekassiks, kus ta saab nii palju jahti pidada kui süda lustib, ilma inimesi ründamata, ma loodan.
Ühesõnaga leidsime, et kassi me ei võta, et mind säästa. Mõtlesime igasugu muid variante, millest kõige tõsisemalt kaalusime tuhkru kodustamist. Koer ei kvalifitseerunud me valikute sekka esialgu seepärast, et kartsime liigset tegelemist. Teadagi, vajavad koerad mitu korda päevas jalutuskäike ja on nagu väikesed lapsed, eriti kutsikana, seega mõtlesime, et meil pole nii palju aega, mida koer vajab. Ent, juhtus see, mis alati juhtub, kui oled parasjagu tegevuses teiste plaanide tegemisega - elu juhtus. Meieni jõudis kuulutus, et müügil on husky kutsikad. Huskyd on mulle alati tohutult meeldinud ning Sandrile sellest kuulutusest rääkides, sain teada, et ka temale meeldivad huskyd väga. Nii me siis otsustasimegi, et läheme pesakonda vaatama. Nii me endale Hikaru saimegi. Esialgu valituks osutunud tuhkur ei leidnud teed meieni, ja oi, kui rõõmsad me tänasel hetkel oleme, sest me ei kujutaks oma kodu ilma koerata enam ettegi. Koer on täpselt see, kes teeb kodust kodu :)
No comments:
Post a Comment