Maaliline elu

 Juba tükimat aega mõtisklen, kas loodus on kunst või kunst on loodus või hoopiski mõlemat. No kui maalilisi vaateid saab ikka püüda, võimas!

Looduslik toidulisand emotsionaalse tasakaalu toetamiseks

Nagu eelnevalt mitmeid kordi maininud olen, on meie Hikaru keskmisest ärevam koer ning see ongi peamiseks probleemiks, millega igapäevaselt tegelema peame. See ongi tegelikult peamine põhjus, miks ta vahel sõna ei kuula. On päevi, mil ta on rahulikum, kuid enamjaolt kerib ta end õues olles nii üles, et kaotab igasuguse enesevalitsuse (ta ei muutu agressiivseks, aga kohutavalt jonnakaks ja temaga peab sõna otseses mõttes "võitlema" hakkama, et tema ärevusest kuidagi jagu saada). Praegu on meie peres periood, mil peame Hikaruga kahekesi mõnda aega toimetama, sest Sander läks 5. juulil 11. kuuks kaitseväkke. Sügisest hakkab ta küll üsna tihti linnaloale saama ja kodus käima, kuid sellegipoolest oleme suure osa kahekesi. Esimene nädal, mil Sandrit kodus polnud, käitus Hikaru väga veidralt, lausa nii, et ma polnud teda varem sellisena näinud. Ta lamas päevadeviisi esikus, lakkus Sandri tenniseid ja kisas, ulgus. Sain kohe aru, et ilmselt on ta stressis, et Sandrit pole ning ta ei saa aru, kuhu Sander läks. Veelgi veidramaks muutis seisu aga see, et selline kisamine õues jalutades jätkuma hakkas. Rahulikult jalutasime või jooksime ning poole tegutsemise pealt ta lihtsalt pistis röökima ja üritas mööda mind üles ronida. Rääkisin sellest sõpradele ja kirjutasin ka Hikaru koolitajale, et Sandri eemalolekust on kujunenud koera jaoks tõeline stress ja uurisin, mida ma saaksin ja võiksin ette võtta. Sõbrad soovitasid tekitada Hikarule veelgi kindlama rutiini, et ta teaks, mis teda päeval ees ootab. Ning kui ma niigi stressis koera järsku töö juurde hakkan kaasa võtma, kus ta üldiselt ei ole saanud minuga kaasas käia, teeb see talle pigem veelgi enam halba, seega parem variant on ta siiski koju jätta kui tööle lähen. Soovitati ka osta looduslikke rahusteid ehk toidulisandeid emotsionaalse tasakaalu toetamiseks, mida tuleb anda 2x päevas. Tegemist on selle tootega: http://www.loodustooted.ee/tooted/toidulisandid-koertele/11
Oleme kasutanud seda nüüdseks peaaegu 2 nädalat ning ma ütleksin, et see on toiminud küll. Ilmselt ükski toode ei võtaks ärevust täielikult ära, selleks on vaja kasutada ka erinevaid koolitusvõtteid jms, sest nii see lihtsalt on välja kujunenud, et abivahendid teevad olukorrad lihtsalt hõlpsamaks mitte ei kaota neid ära. Ühest küljest ütleksin, et Hikaru on küll pisut rahulikum ja tundub ka rohkem koos olevat, samas teisest küljest ütleksin, et see oleneb päevast. Iga päev ta ikkagi täielikus balansis ei ole. Näiteks eelmisel laupäeval (16.07) käisime Hikarut vaktsineerimas ning ta käitus imehästi. Tegime nii enne kabinetti minekut kui ka pärast vaktsineerimist kontaktiharjutusi, et emotsioonid, mis kliinikuga seostuksid, oleksid ikka positiivsed ning ka vaktsineerimise ajal oli ta tõeliselt rahulik ega rabelenud üldse. Samas üleeile oli ta rahulikult päeval kodus maganud ning õhtul viisin ta Kadrioru parki, sest me polnud seal pikalt käinud ja tahtsin, et ta saaks uusi lõhnu nuusutada vahelduseks meie tavapärasele jalutustrajektoorile. Ja milline oli tema - tõeline hüsteerik. Tiris nagu segane olenemata tirimisvastastest traksidest, erinevatest kontrolliharjutustest ja minu konkreetsest hoiakust ning käsklustest, tal oli pea totaalselt laiali otsas. Püüdsin teda nii rihmatehnika kui ka kontaktiharjutustega rahustada, kuid reaalselt mitteükski asi ei toiminud. Lõpptulemus oli see, et ka mina ärritusin ja muutusin ärevaks, seega me läksime koju ja ma olin tõesti Hikaru peale südamepõhjani solvunud, et ta niimoodi käitus. Lootsin, et hommik on õhtust targem ja tõesti, ma ei pidanud pettuma - ta oli eile terve päev väga mõnusas ja rahulikus meeleolus. Käisime päeval pikal jalutus-ja jooksuringil, tegime pisut trenni, õpetasin talle mõningaid uusi harjutusi, näiteks kiirreageerimist - et ta teeks juba selgeid harjutusi kõrval kõndimise pealt ja võimalikult kiiresti. Tegime ka mürarohkes keskkonnas käskluste "lama", "oota" ja "vaba" püsivust. Tegin talle maiustest raja ning tema pidi raja alguses lamama ja ootama, mil annan vabastava käskluse. Tegin ka video, mida hetkel postitada ei saa, sest pole jõudnud seda arvutisse laadida. Igatahes panen siia kindlasti millalgi ka video. Täna õhtul on kavas seda sama rajameetodit kasutada, ent seekord püüan ta panna maiuste vahel slaalomit tegema. Vaatame siis, mis välja tuleb.

Colors of Ghana/Eesti

21. juunil toimus meil Hikaruga esimene ühine reklaami pildistamine. Tegu siis Aafrika stiilis särkidega, mil nimeks Dashiki. Tõsi, Hikaru ei pidanud küll neid särke kandma, kuid andis oma oleku ja põhjamaise iluga neile lõunamaistele särkidele vürtsi juurde. Piltidel Hikaru oma perenaisega.

Fotod: Aiki Võtti

Särkide maaletooja: Annika Jones

Kellele särgid huvi pakuvad, saab kontakteeruda facebooki lehe kaudu: https://www.facebook.com/ghanacolors/

Koerte naturaalne keskkond ja lahtiselt jalutamise riskid

Suvi läheb ikka nii kiirelt, alles oli maikuu ja juba on juuli. Öeldakse, et kui tegemist on palju, lähebki aeg kiiresti, kuid kui nüüd tagasi vaadata, ei olegi midagi erilist jõudnud teha. Hikaru on saanud ainult paar korda pikemal väljasõidul käia, sest peremees ja perenaine on koguaeg tööl olnud. Vahepeal oli küll nädal puhkust, kuid see aeg läks ka nii kiiresti, et oleks jõudnud justkui ainult silmi pilgutada. Nii palju kui seda suve veel on, proovime käia rabas ja metsas nii palju kui võimalik, sest see maandab nii teda kui mind kõige paremini ja on kõige naturaalsem tegevus, mida saame koos ette võtta. Rääkides koeraga metsas ja rabas käimisest, meenub mulle eelmine postitus, mis räägib koertekooli suvelaagrist. Sander luges seda postitust ja ütles, et kõik on tore, kuid tõi välja selle, et siiski peaks kirjutama pikemalt, miks siis on koeraga looduses käimine nii oluline. Koerte jaoks on looduses liikumine psüühiliselt vajalik, sest seal on palju nuusutada ning nuusutamine teadagi rahustab koeri. Loodus on ju koerte naturaalne keskkond. Kui koer saab piisavalt palju looduses liikuda ja nuusutada, viibida oma naturaalses keskkonnas, on ka tema vaimne tasakaal paigas. On koeri, kes on väga ärevad (kõik koerad on mingites olukordades ärevad, kuid on koeri, kellel on ärevusega tõsiseid probleeme), näiteks meie Hikaru, kelle ärevusega me tegeleme iga päev. Looduses käimine mõjub talle väga rahustavalt, eriti, kui ta saab seal lahtiselt nuusutada ja ringi joosta. Vabadus on Hikaru jaoks üks kõige tugevamini mõjuvatest maandajatest. Püüame seda võimaldada talle nii palju kui võimalik, kuid kahjuks ei ole saanud seda senini teha nii palju kui tegelikult vaja oleks. Tallinnas ei ole kohti, kus me julgeksime teda lahti lasta, sest neid tegureid, mis on "ohtlikud", on omajagu ning riskida ei maksa. Kui Hikaru kutsikas oli, käisime temaga tihti Pääsküla ja Hiiu rabades, ent seal ei julge tänasel hetkel teda samuti enam lahti lasta, sest seal käivad väga paljud oma koertega ning loomulikult lasevad nad oma koerad lahti. Püüame vältida neid olukordi, mil jookseb vastu lõrisev lahtine koer, kelle kuulekus pole ka just parimate killast ning kes omaniku kutsumise peale uudistamist ei lõpeta. Ja loomulikult on üheks väga tugevaks teguriks ka metsloomad, sest Hikaru pole siiski veel nii sõnakuulelik, et ma igas olukorras tema jaoks number 1 oleksin. Seega ma pigem jooksutan teda rihma otsas kui riskin sellega, et ta ära kaob. Ma kõlan nüüd ilmselt veidralt, kuid lahti julgen ma teda lasta Tallinnast kaugemates eraldatud paikades ja juhul, kui seltskonnas on ka teine koer, kellega koos ta lahtiselt on. Hikarul on oma kindel sõber Lilith, kellest me palju siin kirjutanud oleme ja kuna tema on kuulekam kui Hikaru, ei ole ma siiani pidanud kartma, et nad ära jookseksid. Kuigi lõpuni ei maksa loomulikult usaldada, sest lõppude lõpuks on igal koeral jahiinstikt ning kui teele peaks juhtuma mõni metsloom, ei pruugi koer enam tagasi tulla.

Kokkuvõtvalt: me saame oma koertele lubada vabadust valitud keskkonnas, kus on väiksem tõenäosus  võõraste lahtiste koertega kokku puutuda, kuid kaasas võiksid loomulikult olla maiused, et oma koerale sisse soonida peremehe läheduses püsimist. Ning arvestama peab ka tõsiasja, et koertel on jahiinstinkt ning selle vastu nii lihtsalt ei saa.

Vahel harva käib Hikaru mul ka töö juures kaasas. Senini on tundunud, et see on tema jaoks tõeline õnnepäev (igaks juhuks mainin ära, et kontor pole koerte naturaalne keskkond :D)

 Hikaru armastab porgandit :D

Hikaru fännab Sandri vanaisa Antsu.

Leidis puuoksa. Väikse puuoksa :D

Meie esimene test, kuidas Hikaru ratta kõrval jooksmisega hakkama saab. Tegelikult kujunes sellest pigem veotrenn, sest ma ei pidanud üldse väntama, ainult pidureid kasutasin vahepeal. Ütleksin, et esimese korra kohta oli ta väga tubli. :)