Suvi läheb ikka nii kiirelt, alles oli maikuu ja juba on juuli. Öeldakse, et kui tegemist on palju, lähebki aeg kiiresti, kuid kui nüüd tagasi vaadata, ei olegi midagi erilist jõudnud teha. Hikaru on saanud ainult paar korda pikemal väljasõidul käia, sest peremees ja perenaine on koguaeg tööl olnud. Vahepeal oli küll nädal puhkust, kuid see aeg läks ka nii kiiresti, et oleks jõudnud justkui ainult silmi pilgutada. Nii palju kui seda suve veel on, proovime käia rabas ja metsas nii palju kui võimalik, sest see maandab nii teda kui mind kõige paremini ja on kõige naturaalsem tegevus, mida saame koos ette võtta. Rääkides koeraga metsas ja rabas käimisest, meenub mulle eelmine postitus, mis räägib koertekooli suvelaagrist. Sander luges seda postitust ja ütles, et kõik on tore, kuid tõi välja selle, et siiski peaks kirjutama pikemalt, miks siis on koeraga looduses käimine nii oluline. Koerte jaoks on looduses liikumine psüühiliselt vajalik, sest seal on palju nuusutada ning nuusutamine teadagi rahustab koeri. Loodus on ju koerte naturaalne keskkond. Kui koer saab piisavalt palju looduses liikuda ja nuusutada, viibida oma naturaalses keskkonnas, on ka tema vaimne tasakaal paigas. On koeri, kes on väga ärevad (kõik koerad on mingites olukordades ärevad, kuid on koeri, kellel on ärevusega tõsiseid probleeme), näiteks meie Hikaru, kelle ärevusega me tegeleme iga päev. Looduses käimine mõjub talle väga rahustavalt, eriti, kui ta saab seal lahtiselt nuusutada ja ringi joosta. Vabadus on Hikaru jaoks üks kõige tugevamini mõjuvatest maandajatest. Püüame seda võimaldada talle nii palju kui võimalik, kuid kahjuks ei ole saanud seda senini teha nii palju kui tegelikult vaja oleks. Tallinnas ei ole kohti, kus me julgeksime teda lahti lasta, sest neid tegureid, mis on "ohtlikud", on omajagu ning riskida ei maksa. Kui Hikaru kutsikas oli, käisime temaga tihti Pääsküla ja Hiiu rabades, ent seal ei julge tänasel hetkel teda samuti enam lahti lasta, sest seal käivad väga paljud oma koertega ning loomulikult lasevad nad oma koerad lahti. Püüame vältida neid olukordi, mil jookseb vastu lõrisev lahtine koer, kelle kuulekus pole ka just parimate killast ning kes omaniku kutsumise peale uudistamist ei lõpeta. Ja loomulikult on üheks väga tugevaks teguriks ka metsloomad, sest Hikaru pole siiski veel nii sõnakuulelik, et ma igas olukorras tema jaoks number 1 oleksin. Seega ma pigem jooksutan teda rihma otsas kui riskin sellega, et ta ära kaob. Ma kõlan nüüd ilmselt veidralt, kuid lahti julgen ma teda lasta Tallinnast kaugemates eraldatud paikades ja juhul, kui seltskonnas on ka teine koer, kellega koos ta lahtiselt on. Hikarul on oma kindel sõber Lilith, kellest me palju siin kirjutanud oleme ja kuna tema on kuulekam kui Hikaru, ei ole ma siiani pidanud kartma, et nad ära jookseksid. Kuigi lõpuni ei maksa loomulikult usaldada, sest lõppude lõpuks on igal koeral jahiinstikt ning kui teele peaks juhtuma mõni metsloom, ei pruugi koer enam tagasi tulla.
Kokkuvõtvalt: me saame oma koertele lubada vabadust valitud keskkonnas, kus on väiksem tõenäosus võõraste lahtiste koertega kokku puutuda, kuid kaasas võiksid loomulikult olla maiused, et oma koerale sisse soonida peremehe läheduses püsimist. Ning arvestama peab ka tõsiasja, et koertel on jahiinstinkt ning selle vastu nii lihtsalt ei saa.
Vahel harva käib Hikaru mul ka töö juures kaasas. Senini on tundunud, et see on tema jaoks tõeline õnnepäev (igaks juhuks mainin ära, et kontor pole koerte naturaalne keskkond :D)
Hikaru armastab porgandit :D
Hikaru fännab Sandri vanaisa Antsu.
Leidis puuoksa. Väikse puuoksa :D
Meie esimene test, kuidas Hikaru ratta kõrval jooksmisega hakkama saab. Tegelikult kujunes sellest pigem veotrenn, sest ma ei pidanud üldse väntama, ainult pidureid kasutasin vahepeal. Ütleksin, et esimese korra kohta oli ta väga tubli. :)
No comments:
Post a Comment