Tervitused kõigile karvastele ja vähem karvastele meie pere poolt. Me pole ammu siia kirjutanud. Põhjuseks kiire elutempo, kuid ka see, et polnud inspiratsiooni ega tahet, mis ajendaksid mõtteid kirja panema ja teistega jagama. Täna jõudis see päev vist kätte. Tekkis tunne, et tahaks midagi kirjutada. Kui Hikaru oskaks, siis räägiks ta kindlasti, kui kangesti ta juba kelku tahab vedama minna. Kui hästi läheb, ongi meid täna ees ootamas Hikaru esimene kelguvedu. Ka mina ootan seda sama pikisilmi kui Hikaru ise. Meil on see kelguvedu muudkui veninud erinevatel põhjustel, kuid täna oleme igati õiges konditsioonis ja aldis sportima. Seetõttu ootangi väga suure põnevusega, mis täna õhtul saama hakkab. Kelgu ees on ta koos oma sõbra Sparkyga, kelle kelku nad ka täna veavad, kuid rakendis on veel ka 3 emast huskyt, keda meie varem näinud ei ole, seega seda enam oleme elevil, et kohtame uusi sõpru. Hunnik maiuseid kaasa ja püüan Hikarut seal hästi taltsutada. Tema on meil ju täispuberteetik oma 10-kuuse vanuse juures, seega kolme emase peale muutub ta kindlasti segaseks. Teen sellest ka postituse, kuidas meil täna läks ja püüan jäädvustada seda esimest korda, et kunagi oleks lahe meenutada. See aasta on meil alanud üldjoontes toredalt, kuid meie pereni on jõudnud palju teateid igasugu kaotustest, mistõttu oleme veelgi enam hakanud mõistma, kui väärtuslik on koosveedetud aeg. Täna öösel suri meie hea peretuttava kass, kes veel eile hommikul täie tervise juures oli ning poleks osanudki kahtlustadagi, et midagi pahasti on. Lihtsalt muutus õhtul tohutult uimaseks ega reageerinud millelegi. Omanik läks temaga seepeale loomade kiirabisse, kus talle süsti ja analüüse tehti ning saadeti koju. Paluti täna hommikul tagasi minna, et päeva jooksul veel erinevaid analüüse teha, kuid hommikul polnudki kassi, kellega analüüse tegema minna. Kujutate te ette, kui habras on üks elu? Praegusel hetkel see on, kuid järgmisel hetkel enam ei pruugi. Just seetõttu ongi niivõrd oluline osata nautida ja pidada kalliks just seda momenti, milles sa praegusel hetkel viibid. Kiisu oli kõigest 7-aastane. Tõenäoliselt oli surma põhjuseks tromb, sest miski ei murra kassi nõnda paari tunniga. Arst lihtsalt ei osanud seda kahtlustada kuna kass kõndis täiesti normaalselt, ükski märk ei viidanud sellele. Säärased kaotused panevad sügavalt mõtlema, et ega ei oskagi märgata niisamuti. Selleks peabki juhtuma midagi, mis annaks tõuke tegutsema hakata, sest ega lihtsalt niisama heast peast me üldiselt ju oma lemmikutega kontrollis ei käi. Mõtlen, et ehk peaksime? Sest kuldsed sõnad on, et parem karta kui kahetseda.
Suur Armastus.
No comments:
Post a Comment