Nii minu kui Sandri tööpäevad on üsnagi pikad, seega üheskoos tegevusi ette võtta saame suhteliselt harva. Üldiselt on nii, et kui Sandril on vaba päev, siis mina olen tööl ja kui minul on vaba päev, siis on Sander tööl. Seega tegeleme Hikaruga mõlemad niimoodi ära jaotatult. Ent kui see vaba päev kätte jõuab, mil me kõik koos toredalt aega saame veeta, püüame seda ikka targalt ära kasutada. Meie üks lemmikumaid tegevusi on koos rabas käimine. Hikaru armastab tohutult joosta ja looduses hullata, mille alla aedikud loomulikult ei käi, seega rabaskäik on Hikaru jaoks tõeline nauding ja rõõmurohke tegevus (pealegi nii mina kui Sander armastame samuti väga looduses viibida ja metsas jalutamas käia). Tema energiaküllus lööb rabas automaatselt välja, seal käies tundub alati, et ta on justkui väsimatu hing. Seal on ju palju põnevalt lõhnavaid asju ja mudaaugud, kus sees püherdada. Muda kuulub Hikaru jaoks väga pühade asjade sekka, mulle on senini tundunud, et muda on tema arusaama järgi spaa. Ta naudib mudas püherdamist samamoodi nagu teiste koertega mängimist. Mängida meeldib talle kõige enam endasuguste pöörastega, eriti teiste huskydega. Tal on ka oma parim sõber, kellega ta väga sageli koos aega veedab. Ka siis, kui mina ja Sander tööl oleme, on Hikaru vahel oma parima sõbra juures, et ei peaks kodus üksinda igavlema. Parimaks sõbraks on steriliseeritud (igaks juhuks mainin, et keegi meist koerapaljundamist ei kahtlustaks) husky tüdruk Lilith, kes elab meile väga lähedal. Saime Lilithi ja tema ülitoredate omanikega tuttavaks koerteaedikus, kus nad pärast esimest kohtumist täiesti lahutamatuteks semudeks said. Lilith on pea 2-aastane ja kui nad Hikaruga tuttavaks said, oli Hikaru veel täitsa tita, kõigest 2,5-kuune. Lilith vedas teda ühest aediku otsast teise, kantseldas teda nagu omaenda kutsikat. Ma pole siiani näinud, et Hikarul mõne teise koeraga samasugune side oleks nagu Lilithiga. Nende mäng klapib lihtsalt kuidagi väga hästi.
Sama tugevat sidet pole küll veel ühegi teise koeraga täheldanud, ent toredaid semusid on Hikarul veel. Meie üheks lemmikpaigaks, kuhu alati südamerahuga Hikaru usaldada, kui parasjagu kusagile ärasõit on, on Paasiku koertemõis. Seal on tänasel hetkel 20 huskyt ning nende ülitoredad omanikud, perenaine Renata Mõtlep ja peremees Viljar Krohv. Nende juurde usaldaksin Hikaru alati, sest ma tean, et siis on ta kindlates kätes. Renata ja Viljar teavad huskydest meeletult palju ning tänu nendele olen ka mina palju teadmisi huskyde ja üleüldse koerte kohta omandanud. Paasiku koertemõisas on Hikaru põhilisteks mängukaaslasteks kaks väga ilusat ja vahvat huskyneidu - Fia ja Elba. Tänu seal käimisele, kohtus Hikaru ka Sparkyga, kes on üks väga tubli ja ülalpeetud huskypoiss. Sparky on vist üks mu lemmikuid huskysid. Tal on minu meelest ideaalne iseloom ja käitumine. Ta ei võta kunagi maast midagi hammaste vahele, mittekunagi ei võta võõrastelt toitu (isegi, kui tegemist on kanafileega, nii uskumatu kui see ka pole) ning kunagi ei hüppa inimesele peale, ei näri, ei käitu nagu segane. Seetõttu ma ütlengi tema kohta väga ülalpeetud huskypoiss. Seda ideaalset käitumist saab Sparky puhul muuta vaid üks asi - jooksukaga emane. Sellisel juhul tuleb Sparkyl suust lausa vahtu välja.
Lisaks poiss Sparkyle, kohtus Paasikul Hikaru veel ühe toreda huskyneiuga, kel nimeks Mona. Mona on üks kõige hellikumaid huskysid, keda ma olen senini kohanud. Ta võiks lõpmatuseni inimesi musitada ja 'kallistada'. Hikarut on Mona jaoks küll kohati liiga palju, sest Mona on ju neiu ning Hikaru tahaks hirmsasti temaga veel lähedamalt tutvuda kui ta seda senini teinud on, ent Monale see idee ei tundu kuigi hea. Ja ma nõustun Monaga!
Pildid parima sõbra Lilithiga:
Pildid Paasiku koertemõisast, esimesel fotol paremalt esimene Fia ja paremalt teine Elba:
Semu Sparky:
Sõbrants Mona:
Ootan juba mõnevusega järgmisi postitusi! :)
ReplyDeleteTulevikus on mul plaanis ka võtta Siberi Husky-i, olen tõu kohta juba palju lugenud jne..
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteTere. Kas te elate korteris ja kui, siis kas on probleeme mööbli ja muu söömise ja närimisega? Just siis, kui koer on üksi kodus päeval. Ja kas koer on üksi kodus päeval ja kuidas ta selle aja nö üle elab? Tahan ise ka Huskyt, aga elukaaslane skeptiline just korterielu suhtes ning kuidas koer, eriti kutsikana, pika tööpäeva vastu peab.
ReplyDeleteTere, Nele!
DeleteMeie elame korteris ning saame ideaalselt hakkama. Mööblit meie husky ei näri absoluutselt, sest ta on meil päeval oma pesas (puuris), kui me tööl oleme. Puuri hakkasime kasutama just seetõttu, et ta endale igasugu pahna sisse ei sööks, sest varem, kui meil puuri polnud, oli ta üksi kodus olles lahtiselt ning sõi ära meie bambuskorvid, mille tagajärjel tekkis tal tugev kõhulahtisus. Pärast seda hankisime puuri ning oleme rahul, sest sel ajal, kui me tööl oleme, ta lihtsalt magab ja lösutab seal puuris, vahel ka mängib, kuid eriti midagi ei tee. Ootab meid. Tema jaoks on see reegel, et hommikuti käime temaga jalutamas ning pärast seda tuleb tal puhkamise aeg, õhtul on taas aeg energiat maandada kas siis joostes või mängides, igal erineval moel. Õhtuti tegeleme temaga erinevalt, vahel käime koerteaedikus, vahel jooksmas, vahel niisama pikemal jalutuskäigul, mõnikord mängime ka toas pärast väikest jalutust - täitsa oleneb, kuidas endal olemine parasjagu on. :) Ja vaatad ka koera, kuidas tal energiatase on - kui on ikka väga suur energia ülejääk, siis tasub minna jooksma ja aedikusse, tegeleda väljas aktiivsete asjadega. Ka ajutööd anda. Kõigil kutsikatel, mitte ainult huskydel, on esialgu tuppa hädade tegemise probleem. Sellega tuleb arvestada, kui võtta kutsikas, eriti korterisse võttes. Võin öelda, et meie huskyl läks see tuppa hädade tegemine väga kiirelt mööda, sisuliselt kohe, kui me puuri saime ja ta päeval seal hakkas olema, kadus tuppa tegemine automaatselt, sest üljuhul koerad oma pessa häda ei tee (kuigi on ka erandeid). Seoses närimisega, seda saab õpetada, mida tohib närida ja mida ei tohi. Selleks on koeral oma mänguasjad. Võib rakendada õpetamisel ka samu meetodeid, mida siis, kui tahad kutsikale selgeks teha, et inimese käsi närida ei ole okei. Ning närima hakkab kutsikas siis, kui tal on energia ülejääk liiga suur. Kui kutsikal on pidevalt tegevust, siis ta niisuguste pättustega ei tegele. Näiteks - ostad lemmikloomapoest palli, kuhu sisse saab maiuseid peita. Ning kui kodust ära lähed, peidad maiused sinna sisse, kutsikal tegevust küllaga. Meie koer sai päris kiiresti sellele pihta ja tüdines sellest mänguasjast ära. Kuid see on üks variantidest.
Tänan väga põhjaliku vastuse eest. Kui suure puuri te ostsite ja kas oli nö valutu puuriga harjumine? Kas ta ulub ka, kui üksi jäetakse puuri? Olen lugenud, et nad ei haugugi eriti, vaid just uluvad vms. Paneelmajas see hirmutab sutsu :)
Delete