Side

Meie kutt Hikaru sai 20. novembril täpselt 7. kuu vanuseks. Vanuse poolest täitsa titt veel, kuid mõistust on tal kõvasti rohkem kui seitsme kuu jagu. Naljakas, et me oleme oma kodu ja kogu oma elu temaga alles 5 kuud jaganud, kuid minul isiklikult on tunne nagu oleksin temaga koos olnud terve oma elu. Olen väga kõvasti tema külge kasvanud oma hingega. Mul on kohati raske isegi tööl olla, ilma, et ma ei mõtleks, mis see kell juba on, tahan juba koju Hikaru juurde minna. Ta on minu jaoks justkui teraapia - olen kohati stressis või lihtsalt pea on paks otsas mõtlemisest ning koju tema juurde jõudes tunnen alati, kuidas ta mind oma energiaga taas ellu äratab ja minus tegutsemistahte tekitab. Ma olen maailmatänulik, et olen saanud endale sellise kingituse nagu seda on Hikaru. Ta õpetab mulle niivõrd palju. Mulle meenus eile õhtul, millal jõudis minuni signaal, et ma vajan oma ellu koera. See oli mitu aastat tagasi, olin 16-aastane koolimuredega plika, kellel kuhjusid pinged üle pea ja ühel hästi päikselisel talvepäeval võtsin kätte ning jalutasin Viljandi maantee loomade varjupaika. Kohale jõudes uurisin, kas tohin mõne koeraga jalutada. Vastati, et tohin, kuid mõne väiksema koeraga. Minul tekkis side aga hoopis ühe suure koeraga. Seisin tükk aega selle suure koera puuri ees ning mõtlesin endamisi, kui väga ma just temaga jalutama tahaksin minna. Lõpuks mind siis lasti selle suure hundikoeraga jalutama (ma lihtsalt ei läinud selle koera puuri eest minema). Mäletan, et sellel hundikoeral olid päikese käes täiesti kollased silmad. Tegelikult siis pruunid, kuid päikesevalguse käes tundusid väga kollased. Jalutasin temaga varjupaiga kõrval asuva järve äärde, istusin seal ühe kivi peale ja koer istus minu kõrvale. Ning ilma naljata - ma lihtsalt nutsin seal kivi peal ja kallistasin seda koera. Olin temaga väga pikalt seal järve ääres ega suutnud teda varjupaika tagasi viia. Mulle tundus, et ta sai minust nii hästi aru. Pärast seda varjupaigas käimise korda, mõistsin, et minu jaoks tähendab perekond mitte ainult ema, isa ja lapsi, vaid see tähendab ema, isa, lapsi ja koera. Koer on olend, kes teeb kodust kodu. Inimesi on väga erinevaid ning paljud ei mõtle minuga ühtviisi, kuid see on minu arusaam perekonnast. Leian, et koeraga saavad luua väga lähedase sideme vaid inimesed, kellel on selleks vastav süda. Koer on olend, keda sa mõistad südamega. Tema ei mõtle, tema tunneb. Ning sama ootab ta vastu ka oma peremehelt/perenaiselt.

 Aknalaud on saanud Hikaru lemmikuks paigaks. Seda seepärast, et sealt on väga põnev vaade õuele - akna all on tihti kassipulmad. Neid meeldib Hikarule eriti jälgida. Kassid laulavad sel ajal kõvasti ja see paneb ka Hikaru jorrama, ulguma. Ta muutub alati väga jutukaks, kui kassid akna all tegutsevad.

 Jälle aknalaual ja õue vaatamas, kõrval siis mina kui poolvääriskivide suur fänn. Mul on kodu poolvääriskive täis ja kusjuures Hikarule ei paku need absoluutselt huvi. Ta ei käi neid kunagi nuuskimas ega uudistamas. Teine lugu on aga soolalambiga. Seda võiks tunde jälgida ja selle kõrval magada :)

 Üks õhtu, kui Lilith Hikarul külas käis. Külakuhi meie voodis.

Hoidke oma lemmikut, oma hingesugulast!