Soojad tervitused kõigile lugejatele meie pere poolt!
Siin on juba kuu aega täielik vaikus olnud ja põhjus on see, et Hiku perenaisel on lihtsalt nii kiire elutempo, et mõningad asjad on pikemaks ajaks ootele jäänud. Perenaine vahetas ametit, mistõttu on režiim vähe teine ja nõuab harjumist. Eile ja täna ongi üle pika aja esimesed vabad päevad, mil saame lihtsalt logeleda ja koos olla ning jätsin selle postituse tänase peale, sest täna on vaja ka kodus produktiivne olla, mistõttu on mõnusam kui kõik tähtsad asjad on sätitud ühele päevale, siis saame järjest nimekirjast maha tõmmata kui miskit tehtud saab.
Nagu maininud olen, on meie perepea järgmise aasta maikuuni kaitseväes ja perenaine üritab mitmel rindel hakkama saada, mis tähendab, et pole enam nii palju võimalik Hikarule igasugu käike ja väljasõite võimaldada, millest on väga kahju. Ajaressursse on jäänud väheks, aga annan oma parima. Vahel on koerale otsa vaadates küll süümekad, sest ma näen kui kangesti ta soovib metsa minna, aga iga päev ei ole jõudnud. See eluperiood tuleb lihtsalt kuidagi üle elada ja prioriteedid paika seada.
Täna on mul teiega jagada aga hoopis kasulikumat ja lahedamat infot. Tahan teile rääkida Canese jälitusseadmega kaelarihma kasulikkusest. Lubasin ka eelmises postituses, et kirjutan pikemalt ja laiemalt, kuidas see seade koeraomaniku elu lihtsustab. Seade on loodud selleks, et inimesel oleks kindlam tunne oma lemmikule vabadust pakkuda, kartmata, et lemmik ära kaoks. Seade töötab kahel erineval moel - nii mobiiliäpina kui ka sõnumipõhise teavitusena. Minule isiklikult meeldib rohkem sõnumipõhine teavitus, ma isegi ei oska öelda, miks. Ehk lihtsalt seepärast, et ma olen sellega ära harjunud ja see tundus mulle alguses lihtsam. Seade annab südamerahu kohtades, kus saab koera lahti lasta, kuid kus ta ei püsi pidevalt silmapiiril. Saan ka tuua näite seigast, mis leidis aset enne, kui meil Canese oli. Läksin Hikaruga rappa ning vahetult pärast seda, kui ta lahti olin lasknud, hüppas meist jänes mööda. Hikaru pani muidugi nelja tuule poole jooksu ja mina jäin nõutult sinna seisma, kust Hikaru minema sööstis. Ootasin ja hõikasin teda, kuid ei midagi. Lõpuks tuli juba tõesti klomp kurku, sest mul polnud õrna aimugi, mida teha. Kui ta oli juba ligi kolmveerand tundi kadunud olnud, siis mõtlesin, et nüüd ongi nii... koer on kadunud! Mida ma teen?! Seisin seal ja paanitsesin ning mõne aja pärast jooksis üleni mudane Hikaru minu juurde tagasi. Käitusin sel hetkel valesti, riidlesin temaga, sest olin niivõrd ärevil ja paanikas, aga tegelikult oleksin pidanud kiitma, et ta tagasi tuli. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis tunne mind valdas kui ta põõsast jälle silmapiirile jõudis. Suur kergendus. Oleks meil olnud sel hetkel Canese, poleks mul nii suurt paanikat tekkinud, sest siis oleksin näinud täpselt, kuhu ta läks ja isegi seda, mis tempos ta liikus. Seega, milles seisneb kogu point - tähtis on koeraomanike mõistmine, et seade aitab ennetada koera kadumist. On kasulik soetada see enne kui midagi üldse juhtuda jõuab, sest see hoiab ära suure paanitsemise.
Septembrikuu algul külastasime Hikaruga peretuttavaid, kel on tšehhoslovakkia huntkoer Lume. Sellest tõust tahan ma kirjutada samuti pikemalt, et lükata ümber paljude inimeste arvamust, et see tõug on "üliagressiivne". Nii see EI OLE.
Nende pere üheks kindlustunde säilitajaks metsaretkedel ja lausa igapäevaseks semuks aias ringi jooksmisel, on samuti Canese. Kuigi tšehhoslovakkia huntkoerad on erinevalt siberi huskydest orienteeritud vaid oma karjale ja nad on ÜLIMALT lojaalsed, siis nende puhul ongi see probleem, et nende turvatunne kaob kui pererahvas tööle peab minema ning nemad üksinda koju jäävad. Nad leiavad alati viisi, kuidas oma peremehele/perenaisele järgi minna, nende fantaasia erinevate mooduste leidmiseks on piiritu. Selleks võivad nad ette võtta väga pikki jooksuretki ning Canese aitab sellistel puhkudel hädast välja. Palusin ka armsa Lume väga toredal pererahval, Jaanusel ja Mariannel, paar sõna öelda, mida nemad Canese jälitusrihmast arvavad.
Lume peremees Jaanus Canese kohta:
Hikaru ja tšehhoslovakkia huntkoer Lume, kellel on samuti blogi. Tema toimetustega saate kursis olla järgenval lingil: https://lumethewolfdog.wordpress.com/
Kuidas teie Canese kasulikkust sõnastaksite ning mis olukordades on Canese teid aidanud? Kõik kommentaariud on oodatud postituse alla.
Siin on juba kuu aega täielik vaikus olnud ja põhjus on see, et Hiku perenaisel on lihtsalt nii kiire elutempo, et mõningad asjad on pikemaks ajaks ootele jäänud. Perenaine vahetas ametit, mistõttu on režiim vähe teine ja nõuab harjumist. Eile ja täna ongi üle pika aja esimesed vabad päevad, mil saame lihtsalt logeleda ja koos olla ning jätsin selle postituse tänase peale, sest täna on vaja ka kodus produktiivne olla, mistõttu on mõnusam kui kõik tähtsad asjad on sätitud ühele päevale, siis saame järjest nimekirjast maha tõmmata kui miskit tehtud saab.
Nagu maininud olen, on meie perepea järgmise aasta maikuuni kaitseväes ja perenaine üritab mitmel rindel hakkama saada, mis tähendab, et pole enam nii palju võimalik Hikarule igasugu käike ja väljasõite võimaldada, millest on väga kahju. Ajaressursse on jäänud väheks, aga annan oma parima. Vahel on koerale otsa vaadates küll süümekad, sest ma näen kui kangesti ta soovib metsa minna, aga iga päev ei ole jõudnud. See eluperiood tuleb lihtsalt kuidagi üle elada ja prioriteedid paika seada.
Täna on mul teiega jagada aga hoopis kasulikumat ja lahedamat infot. Tahan teile rääkida Canese jälitusseadmega kaelarihma kasulikkusest. Lubasin ka eelmises postituses, et kirjutan pikemalt ja laiemalt, kuidas see seade koeraomaniku elu lihtsustab. Seade on loodud selleks, et inimesel oleks kindlam tunne oma lemmikule vabadust pakkuda, kartmata, et lemmik ära kaoks. Seade töötab kahel erineval moel - nii mobiiliäpina kui ka sõnumipõhise teavitusena. Minule isiklikult meeldib rohkem sõnumipõhine teavitus, ma isegi ei oska öelda, miks. Ehk lihtsalt seepärast, et ma olen sellega ära harjunud ja see tundus mulle alguses lihtsam. Seade annab südamerahu kohtades, kus saab koera lahti lasta, kuid kus ta ei püsi pidevalt silmapiiril. Saan ka tuua näite seigast, mis leidis aset enne, kui meil Canese oli. Läksin Hikaruga rappa ning vahetult pärast seda, kui ta lahti olin lasknud, hüppas meist jänes mööda. Hikaru pani muidugi nelja tuule poole jooksu ja mina jäin nõutult sinna seisma, kust Hikaru minema sööstis. Ootasin ja hõikasin teda, kuid ei midagi. Lõpuks tuli juba tõesti klomp kurku, sest mul polnud õrna aimugi, mida teha. Kui ta oli juba ligi kolmveerand tundi kadunud olnud, siis mõtlesin, et nüüd ongi nii... koer on kadunud! Mida ma teen?! Seisin seal ja paanitsesin ning mõne aja pärast jooksis üleni mudane Hikaru minu juurde tagasi. Käitusin sel hetkel valesti, riidlesin temaga, sest olin niivõrd ärevil ja paanikas, aga tegelikult oleksin pidanud kiitma, et ta tagasi tuli. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis tunne mind valdas kui ta põõsast jälle silmapiirile jõudis. Suur kergendus. Oleks meil olnud sel hetkel Canese, poleks mul nii suurt paanikat tekkinud, sest siis oleksin näinud täpselt, kuhu ta läks ja isegi seda, mis tempos ta liikus. Seega, milles seisneb kogu point - tähtis on koeraomanike mõistmine, et seade aitab ennetada koera kadumist. On kasulik soetada see enne kui midagi üldse juhtuda jõuab, sest see hoiab ära suure paanitsemise.
Septembrikuu algul külastasime Hikaruga peretuttavaid, kel on tšehhoslovakkia huntkoer Lume. Sellest tõust tahan ma kirjutada samuti pikemalt, et lükata ümber paljude inimeste arvamust, et see tõug on "üliagressiivne". Nii see EI OLE.
Nende pere üheks kindlustunde säilitajaks metsaretkedel ja lausa igapäevaseks semuks aias ringi jooksmisel, on samuti Canese. Kuigi tšehhoslovakkia huntkoerad on erinevalt siberi huskydest orienteeritud vaid oma karjale ja nad on ÜLIMALT lojaalsed, siis nende puhul ongi see probleem, et nende turvatunne kaob kui pererahvas tööle peab minema ning nemad üksinda koju jäävad. Nad leiavad alati viisi, kuidas oma peremehele/perenaisele järgi minna, nende fantaasia erinevate mooduste leidmiseks on piiritu. Selleks võivad nad ette võtta väga pikki jooksuretki ning Canese aitab sellistel puhkudel hädast välja. Palusin ka armsa Lume väga toredal pererahval, Jaanusel ja Mariannel, paar sõna öelda, mida nemad Canese jälitusrihmast arvavad.
Lume peremees Jaanus Canese kohta:
"Tsehhoslovakkia huntkoer Lume on väga tore kaaslane, sest ta ei jookse kunagi oma pere juurest ära. Vahel aga tuleb perel olla mujal ja Lume ootab seni natuke üksi või pere sõprade juures. See talle ei sobi. Siis ta jookseb ära küll. Enamasti. Et oma pere leida. Tänu Canese kaelarihmale leiab ta oma pere nendel puhkudel üsna ruttu."
No comments:
Post a Comment