Hiljuti alustasime koostööd firmaga Canese, mis toodab jälitusseadmega kaelarihmasid. Koostööd alustasime selleks, et saaksin blogi kaudu tutvustada toodet ka neile, kes sellega veel kursis ei ole ning et saaksin kajastada täiesti ausalt, kuidas kaelarihm töötab ning kas selle kasutamine tasub end ära. Kuna siberi husky on tõug, kes on jooksikute pingereas esikohal, tundus mulle, et see projekt tasub end eriti ära, sest siis näen kõige paremini, kas Canese täidab tõesti oma otstarvet. Kui Canese'i kätte saime, püüdsin seda tööle saada, mis tundus mulle esmalt raketiteadusena, sest esiteks olen ma tehnikavaldkonnas tõeline võhik ning teiseks Sander on ju ära ning üldiselt tegeleb asjade seadistamise ja muu säärasega tema. Niisiis tuli mul ise kaelarihma seadistamisega hakkama saada. Pusisin kuskil nädal aega, ilma naljata. Tunnistan tänaseks, et mul puudub loogiline mõtlemine, mis puudutab tehnikat. Canese oli aga igati abivalmis ja pakkus mulle ka abi anduri seadistamisel, kuid ma põiklesin sellest eemale, sest tahtsin ju ise aru saada, mis või kuidas. Lisaks olid nad saatnud mulle ka kasutusjuhendi, kuidas kõike teha (puust ja punaseks!), seega mis mõttes ma siis ei saa hakkama?! Suure pusimise peale sain lõpuks kõik seadistatud. Tegelikkuses on anduri seadistamine rohkem kui lihtne, kui süvenenult kasutusjuhendit lugeda ja õigesti juhiseid järgida (loogiline, kas pole). Andur toimib nii mobiiliäpiga kui sõnumipõhiselt, mis teeb selle kasutamise eriti mugavaks. Me pole veel metsa jõudnud, et saaksin Hikarut lahti lasta, kuid rihmas jalutades on Canese toiminud lausa 110% ja väga täpselt näidanud asukohta, kus viibime. Mulle meeldib kasutada pigem sõnumipõhist teavitust asukoha kohta, sest see on eriti lihtne - helistad andurile ja juba paar sekundit hiljem on telefonil sõnum, kus on kajastatud asukoht, aku protsendid ja muud koordinaadid. Põhjalikuma postituse teen siis, kui oleme ka metsas Canese'i kasutanud, siis saan mitmesugusema pildi.
No comments:
Post a Comment