Kati Koertekooli jätkukursuse lõpetamine

Jagame lugejatega oma kogemust koertekooliga. Täpsemalt siis, mille järgi me koertekooli valisime, mitu korda me koertekoolis oleme käinud, mida tulevikus plaanime teha jne.

Kui Hikaru meile koju saabus, koolitasime teda kuu aega ise (kontaktiharjutused, st lama, istu, nimeharjutus) ning samal ajal otsisime ka sobivat koertekooli, kuhu temaga minna. Nii minul kui Sandril on Hikaru esimene päris oma koer, seega me polnud teadlikud koertemaailmast. Mingid "küla peal levivad tarkuseterad", et kui koer kakab valesse kohta, tuleb nina sisse pista, olid loomulikult meieni jõudnud, kuid me tahtsime siiski alustada korralikku koolitust, mis eelkõige aitaks meil paremini oma koera mõista. Alustasime täiesti puhtalt lehelt. Kuna meie peretuttavad kiitsid nii tohutult Kati Ernitsat, suundusin kohe internetti, kust leidsin Kati Koertekooli kodulehekülje ning sealt edasi ka juba kogu registreerimise informatsiooni. Baaskursusega alustasime 2015 augustis ning lõpetasime oktoobris. Kuna saime baaskursusel aimu, missugune koolitaja Kati Ernits on ning mõistsime, et see kursus tuli meile endile tohutult kasuks, siis võtsime kindlalt kavasse ka jätkukursusele registreerida. Jätkukursusega alustasime 2016 aprillis, seega mitte vahetult pärast baaskursuse lõppu, vaid pidasime pisut vahet. Baaskursuse ja jätkukursuse vahepealsel ajal aeg-ajalt kordasime Hikaruga baaskursusel õpitut, kuid pean tõdema, et see aeg oli siiski pigem "puhkuseaeg" ehk teisisõnu laisk aeg. Ega me siis eriti end kätte ei võtnud. See hakkas aga lõpuks päris tugevalt tunda andma, et me end trenniga lõdvaks lasime. Hikaru muutus kohutavalt ärevaks, jalutamas temaga ilma kõhuvööta ei saanud käia (loe: mina ei julgenud käia, sest kartsin, et ta pääseb lahti), sest ta lihtsalt nii roppumoodi tiris. Väänasin endal paar korda käe välja, sest ta tegi nii pööraseid äkksööste, et ma lihtsalt lendasin teiselpool jalutusrihma. Sander tegi siis kätte võtmisega tõsiselt algust ja käis Hikaruga päris robustsel moel jalutamas. Kõrvaltvaatajatele, eelkõige neile, kes pole kursis, kuidas koeri ohjeldada ja koolitada rihmas normaalselt jalutama,  tundus see ilmselt koera piinamisena. Kui olukord lubas, tegime ärevuse maandamiseks kõige tavalisemat rihmatehnikat (ringiratast liikumine, laskmata koeral midagi pikemalt vaatama jääda, vaid panna teda mõistma, et ta liigub selle alusel, kuhu lähed sina ehk peremees). Kui seda piisavalt kaua teha, aitas see sisuliselt alati, kuid igas olukorras pole võimalik hakata seda kõige intensiivsemal moel tegema, st ringiratast liikuma, seega mõnikord on vaja ärrititest (ärevuse tekitajatest) mööduda lihtsalt otse kõndides ja kui koer hullust ärevusest tirib, hoiad jalutusrihma pigem lühemana, kuid mõistlikul moel lühemana ja tirimise puhul tõmbad koera enda poole tagasi. Sander tegi seda Hikaruga sisuliselt igal jalutuskäigul ning kohati nii, et Hiku lihtsalt rippus jalutusrihma küljes, sest ta tiris ja ei saanudki teda endast kaugemale lasta. Mõnda aega eelpool kirjeldatud võtetega püüdes tirimist kontrolli alla saada, algas lõpuks jätkukursus. Jätkukursusel kordasime baaskursusel õpitut, kuid omandasime ka uusi asju. Saime laiema pildi, kuidas peaks oma koeraga erinevates olukordades käituma. Õppisime juba õpitud harjutuste püsivust, mõndasid uusi harjutusi (nt püüa), koera juhtimist, motiveerimist, jälgima koera kehakeelt ning selle põhjal koeraga erinevates olukordades õiglaselt käituma, aru saama koerte omavahelistest suhetest jne. Kuna koolitaja nägi, et Hikaru tirimine oli niisugune, mida mina kontrolli alla ei jaksanud saada kuna mu jõud lihtsalt ei käinud üle, siis soovitas ta meile abivahendit, mida lisaks rihmatehnikale ning muudele kontrolliharjutustele kasutada. Tegu siis tirimisvastaste traksidega ja ma ütlen ausalt, et nende traksidega on harjutuste tegemine ikka kõvasti hõlpsam. Tirimise korral tõmbuvad traksid täiesti pingule ning kuna need on kinnitatud esikäppade alt, hakkab koeral ebamugav, misjärel ta ei saa nii kõvasti tirida. See muidugi eeldab lisaks ka kontrolliharjutusi, sest ilma nendeta ei tee ükski vahend imet. Aga ptui-ptui, võin öelda, et tänaseks on olukord meil ikka tiba viisakam juba. Saame ilusti kesklinna läbitud, ilma, et ma koeral järgi lohiseksin (seda muidugi liialdades). Meil oli väga palju abi koertekoolist, sest ilma nende kursusteta ei jagaks me maad ega mütsi koertemaailmast. Ja loomulikult pean ära märkima, et loomade psühholoogia on äärmiselt huvitav. Tänu sellele, et mul on koer, olen õppinud ja õpin siiani iseenda emotsioonidega toime tulema, sest koer peegeldab selgelt, mida temaga tegeledes mõtlen ja tunnen. Kui olen närvis, siis ei allu ta mulle üldse, kui olen rahulik, on ka tema kuulekam. Emotsioon, millega siiani võitlen, et õppida ka seda kontrolli all hoidma, on hirmutunne, sest meie kodu lähedal liigub palju lahtiseid koeri ning ma pidevalt enda peas kujutan juba ette olukorda, mil suur tiibeti mastif jookseb lõugu laksutades meie poole ja ma ei saa mittemidagi ei enda ega oma koera kaitseks teha, sest ta on lihtsalt nii suur, et murrab meid mõlemaid maha. Ja ainuke vahend, millesse panustada, on kaitsevahend - gaas, mida jalutuskäikudel kaasas kanda. 

Avaldame suurt tänu väga heale koertekoolitajale Kati Ernitsale! 

Lihtsalt imeline, kui huvitavaks võib üks inimene õppimise teha. Olen veendunud, et ka sellepärast meeldis meile nii väga koertekoolis käia, et Kati oskas väga huvitavalt loomade käitumisest ja psühholoogiast rääkida, seda meile edastada. Olen seda alati väga oluliseks pidanud, kuidas asju serveeritakse, siin ka üks näide, miks üks teema tundub niivõrd põnev - hea serveerimine. 

Kindlasti kavatseme ka individuaaltunde võtta ning juba sel suvel. Et kõike veelgi enam kinnistada. See ongi meie kõige kaugem plaan hetkel, enam kaugemasse tulevikku pole veel plaane teinud (v.a. see, et kindlasti Kati Koertekooli hobigruppi läheme). Kuid elu teeb alati omad korrektuurid ja toob õiged asjad meieni, seega jääme ootama, mida põnevat tulevik meile pakub.

Hikaru oma koolitaja Kati Ernitsaga, 13.06.2016