Olen siia viimasel ajal väga tihedalt kirjutama sattunud, sest Hikaru on meil üks kummaline tegelane. Ta justkui nõuaks iga natukese aja tagant ergutust mõne uue rohu ja/või tilgaga. Eelmisest postitusest lugedes saab aimu, et olemine hakkas paranema ja kõik kulges juba paremuse poole. Olime Sandriga juba ka lootuse kõrgele seadnud, et ehk selle nahaprobleemiga asi nüüd piirdub ja kui selle kenasti välja ravime, läheb elu vanal mõnusal moel edasi.
Kodune tilgutamine. Tilk on pandud harjavarre otsa ja Hiku saab päris oma voodis peesitada :D
Täna saabus ka Hikule tellitud uus toidukott. Tegemist toiduga Acana Prairie Poultry. Tellisime esimest korda talle kõige suurema koti. Selles kotis on koguni 17 kg toitu! Varasemalt oleme tellinud 12 kg suuruseid toidukotte ja ma arvasin, et need ongi kõige suuremad toidukotid, mis saadaval on. Tuleb välja, et kõige suurem on hoopiski 17 kg! Tegemist on toiduga, mida Hiku pole varem kordagi söönud. See oli üsna riskantne otsus, sest ta sõi mõnda aega Acana Grass-fed lamb toitu, mis talle väga maitses ja ega ta naljalt kõiki krõbinaid ei söö. Osad Orijen krõbuskid talle absoluutselt ei maitsenud. Olime Sandriga veidi hirmul, et mis siis saab kui ta pirtsutama hakkab, aga ei hakanudki! Uskumatu! Andsime talle paar krõbinat, sest praegune dieet on riisipudru kanaga, aga need mõned krõbinad sõi ta väga suure isuga ära ja hakkas isegi juurde nõudma. Läks hästi!
Kus te sellega! Üleeile (1. oktoobril) päeval oli Hikaru energiline ja lõbus, jalutasime taaskord pikemalt ja kõik tundus olevat hästi. Kella kuue paiku õhtul olime jalutuskäigul ning Hiku sõi õues suure isuga muru. Koju jõudes oksendas Hikaru õues söödud muru välja. Kuna seda on meil eelnevalt mitmeid kordi juhtunud ja me teame, et see on koerte puhul pigem tavaline, siis me ei teinud sellest esialgu numbrit. Pool tunnikest pärast esimest oksendust oksendas Hikaru veel ja siis juba rohkem. Sel hetkel olime ka veel rahulikud. Kuid umbes tunnike pärast seda oksendas Hikaru uuesti. Ja uuesti... Aina uuesti ja uuesti. Sellest kujunes sõna otseses mõttes okseralli, millega me terve pühapäeva öö vastu esmaspäeva võitlesime. Keset ööd lisandus ka kõhulahtisus, mille tulemusena pidime kell 2 öösel voodipesu ja oma suurt tekki pesema hakkama. Uskuge mind sõbrad, see polnud üldse lahe! Sander läks öösel veel Hikaruga õue, et saaksime lõpuks magama minna. Pikka und me igatahes ei saanud, sest esmaspäeva (2. oktoobri) hommikul oli olukord endiselt nii hull, et helistasime Toometi kliinikusse ja saime endale ka lõunaks aja. Me olime veel eriti mures seetõttu, et Hiku ei tahtnud absoluutselt süüa ega juua, ta polnud joonud pühapäeva õhtust kuni kliinikusse minemiseni mitte ainsatki veetilka! Kliinikus selgus, et Hikul oli 40 palavik (koerte normaalne kehatemperatuur on 38/39) ja kuna ta polnud midagi joonud, oli ka suur vedelikupuudus. Hikarule tehti röntgenpildid kõhust, võeti verd ja jäeti kliinikusse õhtuni tilga alla. Õhtul talle järgi minnes oli ta juba vägagi krapsakas ja energiline ehk siis toimunud oli üllatavalt kiire toibumine. Arstid olid ka suhteliselt segaduses, et millest küll nii järsk seedeprobleem ja nii kiire toibumine?! Kokkulepe jäi selline, et läheme täna hommikul igal juhul Hikut uuesti näitama ja siis vaatame juba edasi, kas on tarvis teda kliinikusse jätta või mitte. Hikul oli täna hommikul sama hea enesetunne nagu eile õhtul, mil kliinikust koju tulime. Seega saime ravimid koju kaasa ja tilga samuti! Tilgutame teda 3 päeva kodus, et kehatemperatuuri normaalsena hoida. Saime kaasa ka süsti iivelduse vastu, mille tegemine pidavat olema koera jaoks päris valulik. Ees ootab ka 10 päeva uute tablettide võtmist seedimise toetuseks. Praegu on Hiku rahulik, pikutab voodis tilga all. Nüüd tahab ainult süüa. Anname talle praegu riisiputru keedetud kanafileega iga 2 tunni tagant väikeste portsudena.
Täna saabus ka Hikule tellitud uus toidukott. Tegemist toiduga Acana Prairie Poultry. Tellisime esimest korda talle kõige suurema koti. Selles kotis on koguni 17 kg toitu! Varasemalt oleme tellinud 12 kg suuruseid toidukotte ja ma arvasin, et need ongi kõige suuremad toidukotid, mis saadaval on. Tuleb välja, et kõige suurem on hoopiski 17 kg! Tegemist on toiduga, mida Hiku pole varem kordagi söönud. See oli üsna riskantne otsus, sest ta sõi mõnda aega Acana Grass-fed lamb toitu, mis talle väga maitses ja ega ta naljalt kõiki krõbinaid ei söö. Osad Orijen krõbuskid talle absoluutselt ei maitsenud. Olime Sandriga veidi hirmul, et mis siis saab kui ta pirtsutama hakkab, aga ei hakanudki! Uskumatu! Andsime talle paar krõbinat, sest praegune dieet on riisipudru kanaga, aga need mõned krõbinad sõi ta väga suure isuga ära ja hakkas isegi juurde nõudma. Läks hästi!
Selline adrenaliinirohke seiklus taas. Loodame, et järgmine seiklus on vähe rahulikum ja mõnusam, näiteks rabas jooksmine!
Mõnus käpasirutus,
Hiku perega
Mõnus käpasirutus,
Hiku perega
Soovin Teile Hikuga jõudu jaksu, kannatust. Meie koeral avastati IMHA ja ravisime ligi 2 kuud aga lõpuks pidime alla vanduma ja ta piinamise lõpetama, organid ütlesid üles :/ Loodan et Teil läheb paremini. Neid okse-kaka ja muid rallisid teame hästi, samuti koduseid süste ja muud lõbusat. Olge tugevad, Hikule pai!
ReplyDelete